Mainekas kool ei ole tingimata parem kool

Tartu Ülikooli psühhomeetria vanemteadur Olev Must. Foto: Erakogu

Me kõik teame lugu rebasest, kes koerte eest põgenes ja pärast urgu jõudmist uuris, milline oli põgenemisel silmade, kõrvade, käppade ja saba roll. Viimased 60 aastat on maailmas hariduses toimuvat vaadeldud sama pilgu ja küsimusega: mida on üks või teine tegur õppurite teadmistele ja oskustele lisanud?

Õpilaste haridussaavutuste erinevusi käsitledes võib ju küsida, milline on näiteks õpilase võimete, tema kodu, kooli, õpetajate ja õppekavade ning koolikeskkonna roll lõpptulemuse ehk teadmiste ja oskuste kujunemisel. Milline on eri komponentide panus? Ajalooliseks teetähiseks selle küsimuse käsitlemisel on ameeriklaste vana leid: 80 protsenti teadmiste-oskuste erinevustest on seotud õpilase ja tema koduga ning 20 protsenti koolidevahelise erinevusega. Seda viimast kutsutakse kooli lisandväärtuseks, st kooli panuseks õpilase soorituses. Võrdlusuuringud on näidanud, et tänapäevastes arenenud riikides, näiteks Soomes, määrab kooli lisandväärtuse roll alla kümne protsendi tulemusest. Kuidas niisugust näitajat mõista?