Vilja Kiisler: Jüri Ratas õpetab Mart ja Martin Helmet õigesti valetama

Helir-Valdor Seeder, Jüri Ratas ja Mart Helme on asunud sepistama koalitsiooni, mis jätaks valimiste võitja Reformierakonna opositsiooni. Foto: Remo Tõnismäe

Peaminister Jüri Ratas on asunud EKREt õigesti valetama õpetama, aga see ei taha õppida – sest pole kasulik. EKRE tuumikvalijale meeldib see erakond nimelt sellisena, nagu ta praegu on.

Mind on hämmastanud, kuidas mitte ainult Keskerakonna ja Isamaa poliitikud, vaid ka niisama poliitika vastu huvi tundvad inimesed eeldavad, justkui võiks EKRE retoorika valitsusse saades muutuda – ja et kui muutub, siis oleks justkui kõik korras. Esiteks, soomlaste kogemus on erand, mitte reegel; aga teiseks: miks peaks üldse arvama, et retoorika muutus oleks tingimata see, mis kõik heaks teeb? Kuidas see parem oleks, kui EKRE poliitikud räägiksid üht ja mõtleksid teist? Või siis räägiksid «omadele» üht ja laia avalikkuse ees sedasama natuke mahedamas kastmes, nagu nad praegu teevad? Mida nad sellisel juhul võimule saades teeksid: kas seda, mida neid on õpetatud rääkima, või seda, mida päriselt tahavad ja mõtlevad?

Vale väline vähendamine, pehmendamine või ilustamine ei anna tulemuseks mitte tõde või õigust, vaid veel suurema vale.

Jüri Ratas teab muidugi hästi, kui tähtis see õigesti valetamise õpetus on, kui tahad võimul püsida, ja pikaajalise keskerakondlasena võib ta mõelda, et niimoodi see poliitika käibki: eks ole ju Keskerakond pikki aastaid eestikeelsele valijale ühtesid ja venekeelsele teisi sõnumeid saatnud. Vahel on juhtunud, et venelastele räägitud jutt on jõudnud ka eesti emakeelega inimeste kõrvu, ja siis on pahandus taevani tõusnud.

Sisuliselt tähendab retoorika muutumisele apelleerimine, et kui EKRE õpib oma tõelist nägu varjama, siis kõlbab teda valitsusse lasta küll. EKRE liidrite viimatine pöördumine oma valijate poole raadiosaates näitab aga selgesti, et isegi kui läbirääkimiste laua taga end vaos hoitakse, ähvardatakse oma sihtgrupiga kõneldes avalikkust «plahvatusega», mis tuleb siis, kui peaks juhtuma, et võimule ei pääsetagi. See plahvatus oleks selline, mille kõrval rändeleppemiiting oli nagu pühapäevane jalutuskäik ning ühiskonna praegune pinge lapselalin ja morsipidu.

EKRE retoorika muutumise lootus kätkeb vähemalt kaht vastuolu. Esiteks, EKRE valetab niikuinii. Suvaline ümberkäimine igasuguse informatsiooniga, sh arvudega, oma arusaamade ja tõlgenduste esitamine faktide pähe, teisel arvamusel olijate personaalne verbaalne peksmine ning poliitiliste vastaste ja ajakirjanduse lakkamatu süüdistamine valetamises on vaid üks osa sellest, mida neile endile meeldib nimetada infooperatsioonideks. Valetamine ja hirmutamine ongi see, millele see erakond on end rajanud. Teiseks: vale väline vähendamine, pehmendamine või ilustamine ei anna tulemuseks mitte tõde või õigust, vaid veel suurema vale.

Kolmandaks, EKRE puhul ei ole asi ju selles, et ühel valimiste kaudu riigikokku pääsenud erakonnal poleks õigust osaleda valitsuse moodustamise kõnelustel sellepärast, et osale valijatele ei meeldi see, mida ja kuidas nad räägivad. Asi on selles, et EKRE valmistub lammutama seda, mida Eesti on senimaani on ehitanud: õigusriik, isikuvabadused, vähemuste kaitse (mitte et kõik sellel teekonnal oleks ideaalse tulemuseni jõudnud); ohtlikem kõigist variantidest on aga nimelt see, kui needsamad märksõnad jäävad kattevarjuks millelegi tumedale, mis sõnastamata ja väljendamata. Helmed võivad sõnades ka liberaalse demokraatia eestkõnelejaiks hakata, ainult et vaevalt on see siis seesama liberaalne demokraatia, mida oleme seni tundnud.

Võiks tunduda kummaline, et lammutamise ja lõhkumise on südameasjaks võtnud end konservatiivseks nimetav erakond: ladina conservare tähendab alalhoidmist ja säilitamist, samast tuleb muide sõna «konserv». EKRE ja tema vaimse satelliidi, Varro Vooglaiu juhitava SAPTKi hoidmist vääriv ideaal aga asub sügaval minevikus – sinna tagasi jõudmiseks ollakse valmis üles kaevama seni käidud tee.