Kopsukliinikus töötades seisin liiga tihti silmitsi olukordadega, kus vaevaliselt oigav haige võtab mul käest kinni, kui tema juures toimetan, ning sõnab: «Noormees, palun, laske mul minna!». Minul aga ei jää muud üle, kui manustada talle ettekirjutatud kogus morfiini, mille peale ta paariks tunniks veidi vaiksemaks jääb, et jätkata hiljem oigamist ja kannatamist. Nendel hetkedel mõtleme, et hommikuks ta on surnud, kuid ei – veel kaks nädalat hingeldab ja oigab ta, kuni lõpuks hinge heidab. Selle kahe nädala jooksul käivad tema omaksed iga päev teda vaatamas, nutavad, üritavad temaga kontakti saada, mille peale haige ütleb vaid: «Tapke mind ära!» Lähedased vaatavad abiotsivalt minu poole, mina laiutan käsi ja teen näo, mis üritab olla lohutav ja professionaalne, tegelikkuses aga tühjaks tõmmatud ja abitu.
/nginx/o/2019/03/25/11894201t1hf8d5.jpg)
/nginx/o/2010/06/25/392631t1h2da4.jpg)