Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2019/03/22/11887326t1h0744.jpg)
Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa võis paljusid jahmatada, kui kuulutas Postimehes: «Tänan Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu kõige eest, mis nad on teinud.» Sest kuidas saab Eesti spordi juht öelda häid sõnu Eesti spordiajaloo suurimate dopingulugude peategelastele?
Kas polnud aga viimane aeg, et keegi, kel vähegi võimu ja autoriteeti, Eestis üha jõulisemalt levivale avalikule lintšimisele pidurit tõmbaks? Ilmselt pole Teisest maailmasõjast saadik olnud aega, mil Eestis valitsenuks nii suur kättemaksuiha ja verejanu kui nüüd. Ära panna! Maha kiskuda! Tümaks teha! Et mättasse löödu eales ei tõuseks. Ja mitte üksnes spordis, vaid kõikjal, kus keegi vähegi hambusse jääb, ka poliitikas.
Sõõrumaa sõnavõtt on kui hoiatus: ei tohi lasta vaenamisel areneda selleni, et mõni halastamatult maha tambitu laseb endale kuuli pähe.