Marko Suurmägi

FOTO: Marko Saarm

Eesti perekonnaseaduse järgi on perekonnal mingi tähtsus ainult rahalises mõttes, kirjutab Sakala peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi.

Minu traditsiooniline perekond vajab kaitset. Kuidagi juhtus nii, et vahetult enne valimisi jõudis minu Facebooki seinale taas päris mitu postitust, kus mind selles veendi ning tuletati meelde, et Eestis on vähemasti üks erakond, kes seisab selle eest, et Eesti seadused püsiksid ka edaspidi säärased, et minu pere oleks kaitstud. Aga missugune on minu kaitset vajav traditsiooniline perekond Eesti seaduste silmis? Vastuse peaks andma perekonnaseadus.

Esiteks on perekond muidugi mees ja naine. Et asi kindel oleks, lisas riigikogu 2014. aastal seadusesse ka lause, et mees ja naine ei saa olla samasoolised. Siis on kirjas, et abiellumiseks peab olema täisealine, ja seejärel tuleb mitu punkti, milles selgitatakse, mis tingimustel alaealised abielluda tohivad. Abielluda ei saa veresugulased ning juba abielus olevad inimesed.

Järgnevalt kirjeldatakse seaduses kahe lausega, kuidas abielu sõlmitakse, ning pärast seda pika peatüki ja mitme paragrahviga, kuidas saab abielu kehtetuks tunnistada.

Aga mida tehakse traditsioonilises perekonnas? Kolmas peatükk tuleb appi ning sõnastab abikaasade õigused ja kohustused. Selgub, et seadus ei ütle abielu kohta ei vähem ega rohkem kui seda, et abikaasadel on kohustus olla teineteise suhtes lugupidav ja toetav, neil on võrdsed õigused ja kohustused ning nad peavad silmas pidama teineteise ja laste heaolu. Aga kuidas?

Minu traditsiooniline perekond on seaduse silmis kahe raha teeniva inimese majandusühendus.

Vastus on raha. Selgub, et abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

Edasi räägivad kuus seadusepunkti, kuidas abikaasad peavad raha teenima ja raha kulutama.

Minu traditsiooniline perekond on seaduse silmis kahe raha teeniva inimese majandusühendus, kes peab kulusid ja tulusid võrdselt jagama ning vaatama, et kui perre lisanduvad lapsed, oleks ka neil hea olla. Ja siis veel see, et üks abikaasa ei tohi võtta teise teadmata liiga suuri rahalisi kohustusi. Mingitele pere või abieluga soovitavalt kaasas käivatele tunnetele seaduses loomulikult kohta ei ole.

Mis puudutab lapsi, siis seda osa perekonnaseadus eriti ei käsitle. Kui, siis ainult seda, kuidas põlvnemist tuvastada, keda peab ülal pidama, kuidas lapsendada ja kuidas hooldusõigust jagada. Lastega seonduv on enamasti kirjas lastekaitseseaduses.

Põhimõtteliselt sain ma aru, et kui perekonnaseisuametnik on paberid ära täitnud, hakkavad mees ja naine teenitud raha jagama ning see ongi Eesti seaduse järgi minu traditsiooniline perekond. Arusaamatuks jääb seejuures, kuidas peaks selline majandusühendus muutuma kaitsetuks, kui kooseluseaduse alusel elavad kõrvalmajas ühes eluruumis kaks meest või kaks naist, kes jagavad omavahel raha, on teineteise suhtes lugupidavad ja toetavad ning peavad silmas teineteise heaolu.