Tiina Vähi: hundirahvas eestlased

Hundi jõud, kiirus ja tarkus on iidsetest aegadest tundunud inimestele ihaldusväärsed, kuidsamas on hunt ka konfliktne ja konflikte tekitav sümbol. Foto: shutterstock.com

Riigivapile hunt oma vastuolulise tõttu vast ei sobi, ometi paistavad eestlased tundvat sidet selle tugeva, kiire ja targa loomaga. Kui varem väljendus see mütoloogias ja rahvaluules, siis ka moodsal ajal on hunt sümbolina meile ustav kaaslane, näitab usundiuurija Tiina Vähi.

Hundikuu veebruar on küll möödas, aga hundid jooksevad endiselt ringi, aeg-ajalt kostab nende ulg metsaservalt inimesteni. Näljased ja kõige jultunumad kriimsilmad tulevad saaki võtma isegi taluõuelt ja külatänavalt. Loomapidajas lööb lõkkele hundiviha. Tema sajatusi summutab aga hundikaitsjast loodusesõber. Mõnel neist on harukordne kogemus: ta on metsakutsaga tõtt vaadanud ning jäänud tema teravast ja lummavast pilgust sõltuvusse. Nõnda nakatutakse „hundihaigusse“, mille sümptomiks on tungiv soov hundiga taas kohtuda. Metsa ei minda enam hunti küttima, vaid temaga koos ulguma. Hundi ulu imiteerimisega peibutatakse loom lähemale ja hundid vastavad oma lauluga. Niimoodi luuakse loomaga side, nagu seda tegi ürgne jahimees, kellele hunt oli suurulukite küttimisel jahipartner ja konkurent – aga ka kultusloom. Tasub mõelda, miks on hunt nii tähtis, et veel tänapäevalgi mõni täismees temaga koos ulub.