«Miks sa seda endale tegid?» päris üks ajakirjanik läinud nädalal minu Facebookis avalikult küsitu peale, kas Eesti saeb praegu ise oksa, millel soovib istuda. Konkreetselt: kuidas jätkata teiste maade veenmist, et sobime arendama globaalset koostööd ultimatiivse otsuste langetamise laua taga, ÜRO Julgeolekunõukogus? Ajal, kui osa meie uusi juhtivpoliitikuid paiskab välja infot, et Eesti sooviks pigem sulguda iseendasse, et rahvusvaheline koostöö, liitlused ei ole meie huvides ja ÜRO on üldse üks kahtlane organisatsioon. Et kas ta ei taha ikkagi saada maailma ultimatiivseks valitsejaks, miks omakorda tähendaks, et meilt sama hästi kui võetakse ära meie oma riik, saadetakse siia tuhandeid migrante lõunamaadest jne, jne, jne.
Neeme Raud: nõrganärvilistel meediat mitte tarbida! (36)
Väited ÜRO soovi kohta maailmas võim haarata paiskavad aruteludesse millegipärast alati need arvamuskujundajad, kes väidavad, et näevad asju selgemalt kui ühiskonna mõõdukas kese, kes peavad oma kohuseks üldjuhul kesksel maanteel edasi liikuvat maailma oma nägemuse järgi ümber korraldada ning väidavad, et neile ja nende elukorraldusele tehakse liiga.
USAs väitsid paremtiiva hääletorud 90ndatel, et kesk-lääne osariikide kohal on juba nähtud musti ÜRO helikoptereid, mis on alustanud kampaaniat Ameerika suveräänsuse võtmiseks. Teisest poliitilisest äärest räusati vastu: kapitalism hukutab maailma, jagame kõik võrdselt ümber, aga nii võrdselt, et jagavale eliidile jääks ikkagi natuke (või palju) teistest enam.
Äärmuste ühendkoorile lisanduvad siis ilmtingimata ka hääled, kes väidavad, et nemad annavad vastust vaid ühele valitsejale maailmas – olgu siis Jeesus Kristlusele või Allahile – ning jätkavad tuhandete aastate pikkuseid ususõdu. Ikka selleks, et maailma, mis on neile häirivalt mitmevärviliseks kujunenud, uuesti monokromaatiliseks muuta.
Ja kui neile fanaatilistele häältele siis mingil kujul vastu astuda, tuleb valmis olla tõesti pühaks sõjaks: su vastas on otsekui tuhandepealine tuld purskav lohe, mille iga pea raiumise järel kasvab kohe sada uut.
Ma ei tea, kas minu vastu läinud nädalal põlastavaid, alandavaid, kohta kätte näitavaid arvamusi sülgama hakanud Facebooki lohel just tuhat pead oli, aga kümneid küll – ja neid tekkis üha juurde. Aina kummalisemate nimede ja profiilipiltidega. Kuigi ma ei loe juba aastaid netikommentaare, sest neil on võime isegi teadlik meediatarbija otsekui mutta tõugata, oli Facebookis esialgu ikkagi huvitav vaadata, kes minuga vaidlema asusid ja mida nad väitsid. Ent kui trolliprofiile sigines juba kümneid ja minu kui isiku, ajakirjaniku, eestlase vastane kriitika läks üha räigemaks («kokaiiniuimas idioot» oli üks pehmemaid süüdistusi), sain aru, et ei suudaks ka palehigis vihtudes nii kiiresti sotsiaalvõrgule sobimatutest postitustest teatada, kui neid juurde tuleb.