Pensioni sambad.

FOTO: Joe Giddens/PA Wire/PA Images

Sel nädalal esimese ringi peale saanud koalitsioonikõnelusi Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahel jääb varjutama hoiatav signaal rahandusest.

Peaminister Jüri Ratas tunnistas kolmapäeval, et rahandusministeeriumi tõdemus riigieelarve struktuursest puudujäägist vastab tõele. See tähendab, et potentsiaalsele võimuliidule, mis on lubanud makse mitte tõsta ja peab nüüd seaduse järgi ülejäägiga eelarve koostama, jääb lubaduste täideviimiseks veelgi vähem mänguruumi.

Paraku pole ka sel nädalal just maksu- ja majandusteemadel kõnelustelt suurt teavet laekunud. Teada on, et EKRE soov käibemaksu langetada toetust ei leidnud, samuti plaan kaitsekulutusi täiendavalt tõsta. Isamaa suur lubadus ehk pensioni teise samba vabatahtlikuks muutmine on aga korra jutuks tulnud, kuid seniks sahtlis, kuni tuleval nädalal kõik vaidlusalused teemad uuesti ette võetakse.

Tänases lehes kirjutame aga sellest, milliseid ahvatlusi võib just samasuguse pensionisüsteemi demonteerimine kaasa tuua. Majandusküljel kirjeldab Harry Tuul, kuidas saatusekaaslased Ungari ja Poola, kes siinpool Euroopas esimesena kolmesambalise pensionisüsteemi kasutusele võtsid, kogutud teise sambaga riigi eelarveauke lappisid. Isamaa juht Helir-Valdor Seeder on senist süsteemi korduvalt kritiseerinud põhjusel, et meie majandusest «viiakse 300 miljonit eurot aastas välja» ehk pensionifondid ei investeeri seda raha Eestisse. Ent mis sellest rahast siis saaks?

Ka tänavaküsitlused näitavad, kuidas enamik inimesi usub, et kogutud teine sammas potsataks ühel päeval pangaarvele nagu mõnekümne tuhande euro suurune lotovõit. Reaalsus oleks ilmselt midagi muud. Esiteks on kogutud samba sissemaksetest kaks kolmandikku panustanud riik. Tõsi, samuti maksurahast, mis hiljem tasaarveldub esimese sambaga. Kas üle poole kogutud summast läheks siis otse riigieelarvesse? Pensionireformi kõrval terendab ju eelarveauk ja lubaduse järgi ootavad põhimaanteed neljarealiseks ehitamist. Mitte-sihtotstarbelist rahakasutust on riigikontroll juba pikka aega kritiseerinud, viidates sellele, kuidas näiteks töötuskindlustusmaksest paisunud reserv kulub kõike muud kui sihtotstarbeliselt. Olgu märgitud, et tegu on märkimisväärse osaga valitsuse likviidsusreservist.

Enamik inimesi usub, et kogutud teine sammas potsataks ühel päeval pangaarvele nagu mõnekümne tuhande euro suurune lotovõit. Reaalsus oleks ilmselt midagi muud.

Teisele murekohale viitab aga Eesti Pank, mille hinnangul peab teise samba kaotamise järel paratamatult riiklikku pensioni ehk esimest sammast mahult suurendama, sest inimesed ei säästa. Lisaks ei istu pensionifondidesse paigutatud eurod ka niisama, vaid on pikaajaliselt investeeritud. Kui need ka suudetaks kiirelt rahaks pöörata, siis kui kuumalt köeks majandus, kui sellesse süstida veel üle kuuendiku aastasest kogutoodangust?

Seeder on seni lubanud, et vabanevat raha võimuliidu lubaduste elluviimiseks ei kasutataks, kuid rasked küsimused ootavad läbirääkijaid alles ees.