Juhtkiri: Jelbasõ lahkumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/20/11881195t1hb1ff.jpg)
Kasahstani juhi Nursultan Nazarbajevi tagasiastumine tuli üllatusena, kuna veel 2015. aastal «valiti» ta viieks aastaks presidendiks ning möödunud aasta mais võttis Kasahstani parlament vastu seaduse, mis lubanuks tal sellele positsioonile jääda elu lõpuni. Samas on see tagasiastumine pigem nominaalne. Nazarbajev kannab edasi tiitlit jelbasõ, mis tähendab «riigi juht», samuti on ta endiselt võimupartei Nur Otani ja julgeolekunõukogu eesotsas. See tähendab, et 78-aastase Nazarbajevi kätte jääb kontroll Kasahstani jõustruktuuride ning oluliste poliitiliste otsuste üle.
Nazarbajevi lahkumine on ometi märgiline. Ta on Kasahstani juhtinud juba 1989. aastast. Kolm aastat tagasi suri Nazarbajevi Usbekistani kaksik Karimov, ammu on manalamees türkmenbaşy ehk Saparmyrat Nyýazow. Kõik nad on endised nõukogude tšinovnikud ning veel 1991. aastal polnud neil veel ambitsiooni türkmenbaşy’ks või jelbasõ’ks saada. Vastupidi, kui Moskvas oli 1991. augustis putš ja telekast tuli «Luikede järv», toetasid tulevased «rahva isad» putšiste. Nad ei kiirustanud ka siis, kui Jeltsin, Šuškevitš ja Kravtšuk pidasid läbirääkimisi NSV Liidu laialisaatmiseks.
Diktaatoritel pole nende eluajal kroonprintse ja -printsesse tarvis. Vastupidi – need võivad ohtlikuks osutuda.
Endiste NSVLi vabariikide (v.a Balti riigid) läbiv probleem on võimu üleandmine, kuna selleks polnud kindlaid institutsioone ega reegleid. Seal on peetud tähtsamaks žongleerida võimu ühtede sõprade ja sugulaste käest teistele. Nii on ka Nazarbajevi puhul aastakümneid räägitud võimalikest järglastest. Näiteks endisest väimehest Rahhat Alijevist, tütrest Dagirast ning Akežan Kažegeldinist, kes oli 1990ndatel peaministriks. Kuid ega diktaatoritel pole nende eluajal kroonprintse ja -printsesse tarvis. Vastupidi – need võivad ohtlikuks osutuda. Kuid nüüd tuli kiiresti järglane otsida ja selleks sai Kassõmžomart Tokajev. Ehkki paistab, et see pole lõplik ja Nazarbajev jälgib eemalt kuidas temata hakkama saadakse.
Meil eestlastel on kombeks rääkida, et meil pole vedanud naabriga, kuid Kasahstani asupaik on veel keerulisem: Hiina ja Venemaa vahel. Nazarbajev, keda Vene meedias kujutati suure sõbrana, ajas rahvuslikku poliitikat. Putini Euraasia liitu ta ei kippunud, kasahhi keele viis üle ladina tähestikule, Krimmi okupeerimist ei tunnustanud. Ka Hiinasse, kes on Kasahstani pumbanud miljardeid, ei suhtu kasahhid erilise usaldusega. Kuigi Pekingi kasvava mõjuga on raske midagi teha. Paljud kasahhi eliidi esindajad näeksid vastukaaluna USA kohalolu suurendamist ja väikese vihje prioriteetidest andis lahkudes ka Nazarbajev ise, rõhutades Tokajevi plussidena head inglise ja hiina keele oskust.
Lisaks võimukatele naabritele on Kasahstanil ka hulk sisemisi probleeme, mis tulenevad tohutust sotsiaalsest killustumusest ja rahva õigusetusest. Demokraatiani on mööda steppi veel pikk maa minna...