Tom Rüütel: ärge peitke end, erivajadustega inimesed

Ratastool Foto: SCANPIX

Kuigi veel on pikk tee minna, kuniks erivajadustega inimeste puhul märgataks ennekõike inimest, mitte erivajadust, on võimalused erivajadustega inimestele ja noortele muutunud kättesaadavamaks. Ka erivajadustega inimesed ise peaksid aga julgemalt välja tulema, kirjutab Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige Tom Rüütel.

Meie elu on läinud aasta-aastalt ikka paremuse suunas. Kindlasti on sellele aidanud kaasa kõikvõimalikud kampaaniad ja saated, mis panevad inimesi rohkem märkama ja mõtlema nende peale, kes iga päev oma toimetamistega alati omal jõul hakkama ei pruugi saada või vajavad iseseisvalt elamiseks kohandatud keskkonda. Küll aga on tõsiasi ka see, et mida aktiivsem on üks erivajadustega inimene, seda rohkem see talle probleeme tekitab – vana ütlus, kes teeb, sel juhtub, peab ka siinkohal paika.

On paradoksaalne, et mida aktiivsem on erivajadustega inimene, seda rohkem vajab ta toetust tugiteenuste näol, olgu selleks siis isikliku abistaja, invatranspordi või ka näiteks viipekeele- ja kirjutustõlgi teenus. Toas istudes on vähe võimalust, et paned tähele asju, mis parandamist vajavad, veel vähem seda, et äkki võiksid ise olla nende positiivsete muudatuste algatajaks, eestvedajaks ja taganttõukajaks. Omast kogemusest julgen väita, et see on võimalik, isegi kui tööpõld erivajadustega inimeste igapäevaelu parandamiseks on lai ning ka elementaarsed teemad vajavad järele aitamist ja aasta-aastalt üle kordamist.