Priit Pullerits: kust tuleb ajakirjanike sõjakus?

Agressiivsus. Pilt on illustratiivne. Foto: Wallhere.com

Poleks iial uskunud, et Keskerakonna nn vene tiiva esindaja Mihhail Kõlvart teenib mu silmis sümpaatiapunkte. Ja olen kuulnud, et teenis teistegi silmis. Eelkõige tänu tema usutlejale.

Täpsemini: tänu usutlusstiilile. Kui ühel pool lauda istub agressiivse arsenaliga, ülekuulajaks kehastunud ajakirjanik, antud juhul pealtnäha viks ja viisakas Johannes Tralla, ning teisel pool ülekuulatav, kes hoolimata sellest, et tal püütakse järjekindlalt sõrmi sahtli vahele lüüa, jääb kannatlikuks ja väärikaks, on loogiline, et iga veidigi südamega vaataja poolehoid kaldus nädalataguses «Esimeses stuudios» rünnatava poole.

Õigluse nimel tuleb rõhutada, et seesugune agressiivne suhtumine intervjueeritavatesse – loomulikult mitte kõigisse, vaid ainult neisse, kelle suhtes usutleja tunneb antipaatiat – on viimasel ajal saanud omaseks teistelegi ajakirjanikele. Seda stiili iseloomustab varjamatu vaenulik eelhäälestus; tahtmine iga hinna eest usutletavale n-ö ära panna; soovimatus kuulata, kui vastus ei ühti küsija ootustega; kärsitu vahelesegamine, mis näitab, et intervjueerijat vastus ei huvitagi. Eesmärk on luua usutletavast kindel ideoloogiline kuvand, mille ajakirjanik on ette valmis teinud.

Selline stiil deklareerib: intervjuus ei ole tähtis usutletav, vaid tähtis, A ja O, on ajakirjanik. Usutletava ülesanne on lasta ajakirjanikul pidada oma ettevalmistatud säravat monoloogi. Selle tõi ilusasti välja Kõlvart, kui ütles Trallale, et juhul kui saatejuht soovib ka tema arvamusi kuulda, peab ta andma vastamiseks natuke rohkem aega.

Küll tahaks teada, kust on osasse intervjueerijatesse siginenud ennenägematult hagijalik agressiivsus, isegi kurjus. Professor Juhan Peegel õpetas omal ajal Tartu Ülikoolis, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Samuti pikka aega tulevasi ajakirjanikke õpetanuna olen neile igal aastal korduvalt toonitanud, kui tähtis on olla intervjueeritava suhtes lugupidav, viisakas ja väärikas, nii et teda kunagi hiljem juhuslikult tänaval kohates ei peaks häbi pärast silmi maha lööma.

Tegelikult tean ja usun, mis võib olla agressiivseks muutunud ajakirjanduse põhjus. Asi pole sugugi ainult klikkide või reitingu jahis. Asi on ennekõike selles, et osa uudisteajakirjanikke – kelle hulka kuulub ka suurem jagu intervjueerijaid – on hüljanud oma töös igipõlise vundamendi, objektiivsuse, ning hakanud ideoloogilisteks sõdalasteks.

Objektiivsuse nõue pole tekkinud asjata demokraatlikku ajakirjandusse, mis peaks teenima kogu rahvast. Selle tekke põhjus on lihtne: nii kui võtad kallutatud hoiaku, riskid sellega, et sinust pööravad ära need, kellele su hoiak ei meeldi. Sest sa kaotad nende usalduse. Sellega riskivad kõik need, kes arvavad ekslikult, et agressiivsus teeb neist rahva teenrid ja kangelased.