Fotol vasakult Mart Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder.

FOTO: Tairo Lutter / Postimees/ Scanpix

Põhiõiguste riivamine ja võimude lahususe kaotamine «kõrgemate» väärtuste teostamise nimel ei ole ajalooliselt viinud suurema demokraatiani, vaid võimu kuritarvituste ning teisitimõtlejate ja vähemuste tagakiusamiseni, kirjutab poliitikateooria dotsent Eva Piirimäe. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Koalitsiooniläbirääkimiste ümber toimuvaid vaidlusi on kirjeldatud erinevalt. Ühed näevad isegi avalikus arutelus ainult isikute- ja parteidevahelist võimuvõitlust, teised rõhutavad, et võitlus käib väärtuste nimel. Kummalgi leeril on teataval määral õigus, sest väärtused ja huvid ei ole alati lõpuni eristatavad. Ent kuidas neisse vaidlustesse suhtuda? Kas tegemist on tõesti pelgalt «informatsioonilise kodusõjaga» või on kaalul midagi enamat? Kuidas peaks otsustama võistlevate huvide, põhimõtete ja väärtuste vahel?

Varauusaegsed filosoofid Thomas Hobbes ja Immanuel Kant olid ühel nõul, et inimloomus viibki paratamatult konflikti. Inimene on kannustatud omandiihast, võimuihast ning auahnusest ning tahab teistele peale suruda seda, mida ise õigeks peab. Ainus võimalus, kuidas kodusõda vältida, on kehtestada suverääni absoluutne võim, Leviaatan. Erinevalt Hobbesist leiab aga Kant, et me saame määratleda üldised printsiibid, mille alusel Leviaatanit korraldada ning kontrollida. Selleks peame väljuma «omasüülisest alaealisusest» ehk kasutama oma mõistust selleks, et üheskoos ja vabalt arutleda, missugust riigikorraldust on tarvis, et tagada kõigile ühetaoline vabadus. Kanti jaoks peab Leviaatan alluma mõistuse, s.o avalikkuse nõuetele. Avalikkuse nõuded ei ole aga seesama, mis lihtsalt kunatine rahva tahe (s.o demokraatlik enamus), vaid ühiskonna korraldamise alusprintsiibid.