Ei ole mingit põhjust väita, et Indrek Raudse, Nikolai Stelmachi ja 147 biznesplan’i juhtumi asjus on kõik selge. Otse vastupidi! Küsimusi, mida tuleb riburada pidi esitama hakata, on väga palju.
Juhtkiri: 147 biznesplan’i juhtum
2. detsember 2011, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti ei tasuks kõiki asjaolusid teadmata kiirustada väidetega, et kogu tegevus on olnud juriidiliselt korrektne ning ainus võimalus juhtunule reageerida piirdub eetiliste hinnangute ja «parteilise karistusega».
Alustades lihtsamast, võib näiteks küsida, kas 147 biznesplan’i juhtumi tegelased on esitanud ametiasutustele õiged andmed. Valeandmete esitamine on karistusseadustikus üles tähendatud tegu, kusjuures kohturegistrile (näiteks äriregister) valeandmete andmise eest karistatakse süüdlast kuni kaheaastase vangistusega.
147 biznesplan’i välismaiste osaliste nimekirja tuleb samuti lähemalt vaatama hakata. Kes need inimesed on, millega oma kodumaal tegelevad, kuhu Eestisse toodud raha on suunatud jne.
Loogiline küsimus on seejuures, kas on põhjust kahtlustada rahapesu. Vastamata küsimus on samuti, milline on 147 biznesplan’i juhtumis olnud Eestis tegutsevate pankade roll. Võimalik mõjuvõimuga kauplemine pole seega kaugeltki ainus hüpotees, mida on seni teadaoleva info põhjal võimalik püstitada.
Üldisem küsimus on, kuidas mõjuks Eesti mainele Venemaalt pageva (sula?)raha vahejaamaks olemine. Ausat päritolu investeeringud Eesti ja Euroopa Liidu majandusse on loomulikult teretulnud, aga kahtlase raha vahendamine on kahtlemata kahe teraga mõõk. Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach kinnitasid mõlemad, et nende tegevus on väga isamaaline.
Absoluutne enamik 147 biznesplan’i juhtumi väidetavatest investeeringutest Eesti majandusse on (juhtumisi?) suuruses, mida oli vaja Eesti elamisloa saamiseks. Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi liikme Eesti elamisluba tähendab üksiti ka ülimugavat pääsu meie partnerriikidesse. On päevselge, et keegi ei vaata hea pilguga, kui selle privileegiga lihtlabaselt kaubeldakse.
Rääkides mainest, tuleb kahjuks meelde tuletada, et loeb ka mulje. Seni teadaoleva põhjal pole põhjust väita, et siseminister Vaher oleks olnud teadlik Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi osast 147 biznesplan’i juhtumis või oleks olnud selles osaline.
Ometi võib küsida, kas on ikka õige, et olukorras, kus avalikkuses siiski esitatakse kahtlusi tema rolli kohta, on siseminister see, kes asjaolude väljaselgitamise eest vastutab. Toimingud, uurimine sealhulgas, peavad loomulikult olema ausad, aga peale selle ka näima ausad.