Juhtkiri: halva eksperimendi veel halvem õigustus

Alko 1000 Market alkopood Eesti-Läti piiril. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Reedel esitles rahandusministeerium alkoholiaktsiisi uuringut, mille ministeeriumi tellimusel sepistas valmis nõustamisfirma PricewaterHouse Advisors. Uuringust on räägitud juba palju. Eelkõige on rõhutatud, et uuringu lõppjäreldus on naiivsuse tipp ning tõdeb midagi, mis on niigi päevselge: et piirikaubandust on praegustes oludes võimatu peatada ning aktsiisi poleks pidanud nii järsult tõstma.

Tänases lehes vaatleb uuringu metoodikat Postimehe majandusdoktorandist kolumnist Erik Aru. «Isiklikult soovitaksin uuringu kappi mitme luku taha panna, et keegi seda ei näeks,» kõlab Erik Aru kasutusjuhend 98 280 eurot maksnud teksti kohta. Ta jätkab: «Uuring kasutab möödunud sajandi analüüsimeetodeid ning selles on hulk muidki suuremaid ja väiksemaid vigu. Sellel moel saadud poliitikasoovitustega kaugele ei purjeta.»

Ilmselt ei soovitudki sellega kaugele purjetada. Näib, et oma ametiaja lõpusirgele jõudnud Keskerakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide valitsus proovis enne finišisse jõudmist teha kokkuvõtteid ning takkajärgi õigustada oma eksperimenti, mis sündis ilma laiema mõjuanalüüsi või uuringuta.

Kas kujutati ette, et PWC võlurid suudavad musta valgeks muuta ning veenda avalikkust selles, nagu oleks kõik kõige paremas korras?

Kui hästi see õnnestus, on igaühe enda otsustada. Kuid põhiliselt torkab silma üks korduv käitumismall: olgu või nui neljaks, aga valitsus ei suuda isegi pärast seda, kui on selge, et alkoholi kogutarbimine ei vähenenud ja alkoholiaktsiisi puudujääk eelarves tohutu, avalikkusele otsa vaadata ja tehtud viga tunnistada. Selle asemel otsitakse vahendeid valimata oma tegevusele õigustust. Kuigi kõik näevad – kuningas on alasti.

See sunnib muidugi küsima, kas tõesti valitses kuskil – valitsuses või rahandusministeeriumis – illusioon, nagu oleks ühe ülikalli uuringu tellimine midagi muutnud? Kas kujutati ette, et PWC võlurid suudavad musta valgeks muuta ning veenda avalikkust selles, nagu oleks kõik kõige paremas korras? Või on tegu lihtsalt mingi ränga vea, totaalselt arusaamatu arusaamatusega? Ehk isegi ülbusega – leiti, et läks trumm (valitsuse usaldus aktsiisipoliitika küsimuses), siis mingu ka pulgad (ja saagu vähemalt keegigi Eestis juba lootusetult Lätti loobitud maksuraha võrra õnnelikumaks)?

Kokkuvõtteks näeme, et vähem kui alkoholiaktsiisi tõstmisega tehtud vigadest räägib selle õnnetu uuringu lugu hoopis rahva raha vastutustundetust kasutamisest. Eriti nüüd, mil on selge, et Eesti riik on saanud aktsiisiraha lõunanaabrite juurde rändamise tõttu pöördumatut kahju, tuleks ometi käituda vastutustundetult ja vältida lisakahjude tekitamist. Tehti aga hoopis vastupidi.

Samas on siiski ka midagi lohutavat: loodame, et Läti riik käitub eestlastelt korjatud rahaga meist vastutustundlikumalt.