Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/19/11878226t1h501e.jpg)
Saja aasta eest pidas Eesti ratsavägi oma kõige kuulsama lahingu, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.
Lõunarindel olid Eesti väed 1919. aasta veebruaris üldiselt edukad. Vallutati Petseri ja Aluksnes pidasid Põhja Pojad vabariigi esimese aastapäeva puhul paraadi. Kuu lõpus olukord paraku muutus. Aluksne langes taas punaväe kätte, märtsi alguses ka Petseri. Seejärel hakkas Võru suunal tegutsev 1. läti kütidiviisi Marienburgi (Aluksne) grupp, mille koosseisus oli umbes 3000 tääki ja mõõka, sealhulgas punaseid eest üksusi, järk-järgult Haanjamaale tungima. Nende vastas seisis Tallinna, Tartu ja Viljandi kaitsepataljon jmt üksused.
8. märtsil vallutas punavägi Mõniste ja Luutsniku ning järgmisel päeval hõivati ka Ruusmäe mõis, mille Viljandi kaitsepataljon oli maha jätnud, kuna mõisa oli raske kaitsta. Märtsi keskpaigaks olid võitlused kandunud Haanja kõrgustikule, mille kuppelmaastik oli sõjalises mõttes raskesti kaitstav, sest see nõudis suuri väehulki ja tulejõudu. Nende puudumisel tuli korraldada liikuvat kaitset teedel ja häirida vaenlast ootamatute sööstudega selja taha, mida Võru suunda katvad Eesti väed püüdsid vahelduva eduga ka teha.
Veel raskemaks kujunes kuu teine pool. Võru peale tungisid 1. Pihkva polk, 13. läti kütipolk, 6. läti kütipolgu II pataljon ja 15. läti kütipolgu pataljon ning lõid Tallinna ja Tartu kaitsepataljoni tuhatkond võitlejat taganema. Taganeda tuli ka võtmetähtsusega Rõugest, mille kirdeservas kõrgel orukaldal hoiti enda käes veel vaid kirikumõisa ja koolimaja. Olukord oli kriitiline ning pataljonide lähitagalasse toodi varuks üks Põhja Poegade kompanii. Katse Rõuge mõisa tagasi võtta ebaõnnestus hoolimata sellest, et 2. ratsapolgu 2. eskadron ründas vastast selja tagant. Eskadroni ülem lipnik Arthur Künnapuu sai surmavalt haavata.
Siiski jäi 19. märts Punaarmee märtsikuise edu kõrgpunktiks Võru suunal. Samal päeval jõudis Võrru Eesti 1. ratsapolk, mis pidas 20. märtsil Suure Munamäe jalamil Haanja mõisa juures maha ühe oma raskema lahingu. Ratsapolgu ülesandeks oli tungida läbi Punaarmee rinde ning vastupealetung sisse juhatada. Polgu ülem kapten Gustav Jonson leidis, et ilma Haanja mõisa hõivamiseta pole see võimalik. Ees liikunud luuresalk kihutas mõisa peale, kuid niideti maha. Punaarmeelased olid end kõrgendikel tugevalt kindlustanud, samuti segas sügav lumi ratsarivis tegutsemist, mistõttu 1. 2. ja 3. eskadron jalastusid pealetungiks. 4. eskadron jäi reservi, kuid vaid üürikeseks ajaks, sest peagi tuli minna vaenlase vasturünnakut peatama. Hoolimata vaenlase visast vastupanust õnnestus ratsapolgul Haanja mõis ja Plaksi küla vallutada. 23. märtsil suudeti minna juba üldisele vastupealetungile ja sunniti vaenlane kogu rinde ulatuses taganema. Paraku tähendas see üksnes ajutist kergendust ja punastele oli lähikuudel antud veel kaks korda Võru väravate ette jõuda.