Munamäe lahingu mälestusmärgi avamine 1932.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Saja aasta eest pidas Eesti ratsavägi oma kõige kuulsama lahingu, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Lõunarindel olid Eesti väed 1919. aasta veebruaris üldiselt edukad. Vallutati Petseri ja Aluksnes pidasid Põhja Pojad vabariigi esimese aastapäeva puhul paraadi. Kuu lõpus olukord paraku muutus. Aluksne langes taas punaväe kätte, märtsi alguses ka Petseri. Seejärel hakkas Võru suunal tegutsev 1. läti kütidiviisi Marienburgi (Aluksne) grupp, mille koosseisus oli umbes 3000 tääki ja mõõka, sealhulgas punaseid eest üksusi, järk-järgult Haanjamaale tungima. Nende vastas seisis Tallinna, Tartu ja Viljandi kaitsepataljon jmt üksused.

8. märtsil vallutas punavägi Mõniste ja Luutsniku ning järgmisel päeval hõivati ka Ruusmäe mõis, mille Viljandi kaitsepataljon oli maha jätnud, kuna mõisa oli raske kaitsta. Märtsi keskpaigaks olid võitlused kandunud Haanja kõrgustikule, mille kuppelmaastik oli sõjalises mõttes raskesti kaitstav, sest see nõudis suuri väehulki ja tulejõudu. Nende puudumisel tuli korraldada liikuvat kaitset teedel ja häirida vaenlast ootamatute sööstudega selja taha, mida Võru suunda katvad Eesti väed püüdsid vahelduva eduga ka teha.