Tahvel Ahula lasteaed-algkool seinal. Foto on illustratiivne.

FOTO: Dmitri Kotjuh/Jarva Teataja /

Pole uudis ega ilmselt üleüldse käsitlemisväärne tõdemus, et Eestis ei käi eesti- ja venekeelne kooliharidus ühte sammu. 

Seda näitavad kõikvõimalikud uuringud, eestlaste ja venelaste erinevad vastused igasugustele küsimustele, sellele osutab ka erinev valimiskäitumine ning sageli vastandlikud ootused valitsusele või ühiskonnale tervikuna.

Selle tõdemusega võrdväärselt mõttetu näib ka siit johtuv küsimus – mida teha? Seda on küsitud. Korduvalt. Väga erinevas sõnastuses. Ning saadud on erinevaid vastuseid. Kõige värskem ühiskondlikku kõlapinda leidnud vastustest on ühtsuskool. Eesti ja vene õpilasi loodetakse lõimida riigigümnaasiumide rajamisega. Paraku tundub, et seegi pole võluvits. Pigem vastupidi – nagu Kohtla-Järve gümnaasiumisaaga näitab, võib ühtsuskool viia tulemuseni, kus peale ei jää mitte eesti, vaid vene keel.

Ometi ei pea see nii olema. Tänases lehes on rubriigis «Meie Eesti» keeleteadlase Martin Ehala intervjuu keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski ja Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaarega. Tomusk rõhutab oma vastustes elementaarset tõde: kui keelt ei saada selgeks lasteaias, on pärast hilja. Ning Kõosaar lausub, et seni, kuni meil jäävad «lasteaiad kaks korda nädalas 45 minutit eesti keeles laulukest laulma», pole muulaste riigikeele oskuse paranemist oodata.

Seega on retsept justkui olemas. Kuid nagu samuti «Meie Eestis» kirjutavad EBS majandusteooria professor Kaire Põder ja TLÜ avaliku poliitika dotsent Triin Lauri, on tegu nn «nurjatu probleemiga». Seejuures on oluline pidada silmas, et sõnaga «probleem» ei kirjeldata mitte venekeelset haridust ennast, vaid küsimust selle tulevikust.

Kui keelt ei saada selgeks lasteaias, on pärast hilja.

Mõiste «nurjatu probleem» pärineb sotsiaalteadusest. Seal tähistab see nähtuseid, mis on – nagu on selgitanud Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste professor Peeter Selg – «määratletamatud, nende käsitlemise tingimused sageli muutuvad protsessi käigus, ning tihti mõistetakse neid alles tagantjärele…» («Ühe minuti loeng: kuidas lahendada nurjatuid probleeme?» – 5.12.2016 www.err.ee)

Ehk siis – samal ajal, kui otsime lahendusi hariduskeele küsimusele, muutub nähtus ise ning lahenduste valmides ei pruugi need enam sobida. See kõneleb veelkord Tomuski väljapakutu kasuks – keeleküsimust tuleb lahendada lasteaias.

Võib vaid arvata, kuidas tervitaksid sellekohast konkreetset plaani paljud venekeelsete valijate hääli jahtivad poliitikud. Ometi pole süvitsi keeleõppeks parimat perioodi elus kui kõige esimesed eluaastad. Näiteid tunneme kõik, mõeldes oma sõpradele-tuttavatele, kes on kasvanud üles kakskeelses peres või kelle vanemad on järeltulija varases vanuses kodumaad vahetanud.

Tulemuseks on end mitmes keeles vabalt väljendavad inimesed, kelle jaoks ei jagune keel – ühelt poolt ema ja teisalt isa keel või ühelt poolt kodune ning teisalt lasteaias ja koolis kõneldav keel – omaks ja võõraks, vaid kõik on võrdselt tuttav, arusaadav ja põhjendatud.

Nõnda pole Eesti lasteaedade eesti keelele üleviimisest kasu mitte ainult Eesti koolihariduse ühtlustamisele, vaid kõige rohkem on sellest võita lastel endal.