Priit Pullerits

FOTO: Margus Ansu

Pühapäevaõhtune «Aktuaalne kaamera», Eesti Rahvusringhäälingu uudiste lipulaevasaade, vajus lõpus tugevasti kreeni. Täpsemalt siis, kui toimetus lasi ekraanile kaks noort meest, kes lugesid ette oma kriitilise kirja peaminister Jüri Ratasele.

Elementaarne asi on selles, et kui räägime uudistesaatest, siis hea ajakirjandustava kohaselt peab seal kehtima objektiivsus, mis hõlmab endas muu seas erapooletust ja tasakaalustatust. «Aktuaalse kaamera» lõpuosas polnud neist aga jälgegi.

Kui ajakirjandus võtab uudistesaates ette konfliktse ja vastuolulise teema, milleks oli eile õhtul Ratase juhitava Keskerakonna peetavad koalitsiooniläbirääkimised Isamaa ja EKREga, ei saa ta seda demokraatliku ajakirjanduse igipõliste reeglite järgi käsitleda ühepoolselt. Paraku «Aktuaalne kaamera» seda just tegi.

Uudislõigu fookuses olid peaministrile saadetud kirjad. «Aktuaalne kaamera» lasi kahel kirja kirjutanul oma läkituse ekraanil ette lugeda. Mõlema kirja autorid taunisid Ratase tegevust uue koalitsiooni moodustamisel. Ehk teisisõnu: «Aktuaalne kaamera» andis sõna üksnes neile, kes Ratast ründasid.

Hea ajakirjandustava kohaselt ei vali uudistesaate tegijad poolt. Seega oleks tulnud sõna anda ka neile, kes Ratast kaitsevad ja toetavad.

Nüüd võivad ERR ja «AK» muidugi teha süütut nägu ja vastu väita, et neil olid võtta ainult Ratast kritiseerivad kirjad; et pole ju nende süü, kui noored kirjutasid Ratasele üksnes kriitilisi kirju.

Valides konfliktses teemas kajastamiseks ainult ühe poole, et käitunud «AK» tegijad ajakirjanikena, vaid kallutatud propagandistidena.

Selle peale tuleb omakorda küsida, kas «AK» tegijad üldse püüdsid leida kirju, mille autorid avaldasid Ratasele toetust. Eelmise nädala uudisteuputuses jooksis muu info seast igatahes läbi, et Ratas on saanud ka kirju, kus talle soovitakse edu. Uudistelõigu tasakaalustamiseks oleks tingimata pidanud ette lugema ka ühe toetava kirja, mitte jätma kahe kriitilise kirja täies mahus ettelugemisega muljet, nagu saaks Ratas ainult ja üksnes taunivaid kirju. Ehk uudistelõigu mõtet laiendades: järelikult on kõik noored Ratase suhtes kriitilised.

Valides konfliktses teemas kajastamiseks ainult ühe poole, et käitunud «AK» tegijad ajakirjanikena, vaid kallutatud propagandistidena.

Juhul, kui «AK» püüdis hankida Ratast toetavaid kirju, aga ei saanud neid näiteks peaministri büroolt kätte – või oletame, et neid toetavaid kirju Ratasele tõepoolest ei olegi –, ei saa me seda eeldada ega uskuda, sest «AK-s» puudus igasugune viide sellele, et toimetus oleks püüdnud noid kirju hankida, ent tulutult, või sai büroolt vastuse, et selliseid kirju ei olegi saabunud.

Hea ajakirjandustava näeb ette, et kui konfliktses olukorras ühelt poolelt – antud juhul toetavate kirjade saatjailt – ei ole õnnestunud vastust saada, tuleb sellest vaatajaid-kuulajaid-lugejaid tingimata teavitada ning ühtlasi lisada põhjus, miks vastust ei õnnestunud hankida.

Pühapäevaõhtuse «Aktuaalse kaamera» pikk ühepoolne lõpulõik on kahetsusväärsel kombel reljeefne õpikunäide sellest, kuidas ajakirjanikud ja toimetajad ei tohi uudistesaates toimida. Seda sorti kallutatusega ei kahjusta nad ainult oma tööandja, antud juhul Eesti Rahvusringhäälingu, vaid kahjustavad kogu ajakirjanduse mainet.