Ott Oja: poliitikud peavad riigi ühele laastavamale probleemile tähelepanu pöörama

Depressioon. Fotolavastus. Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Kui seekord pannakse kokku koalitsioonileppe lapitekki, siis loodetavasti peetakse meeles kõiki neid, kelle oleme juba vaimse tervise häiretele kaotanud. Eesti ei saa endale lubada nende kaotuste jätkumist, kirjutab Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise esimees Ott Oja. 

Lähinädalatel lapitakse erakondade platvormidest kokku koalitsioonilepe ja sellega otsustatakse, missugused ühiskondlikud probleemid on Eestis järgmise nelja aasta fookuses. Ei debattidesse ega enamikesse valimisplatvormidesse pole kahjuks jõudnud meie riigi üks laastavamaid probleeme. Iga aasta läheb Eestis vabasurma umbes 200 inimest; taasiseseisvumisest saati oleme kaotanud nii pea 10 000 eestlast. Töövõimetute seast on iga neljanda puudulik töövõime tingitud vaimse tervise häirest – see on 25 000 inimest, kes on osaliselt või täielikult tööturult väljas. Sellised kaotused ühiskonnas, tööturul ja majanduses ei ole miski, mida peaksime aktsepteerima.

Pooled vaimse tervise probleemidest saavad alguse enne 14. eluaastat, aga enamik häire kujunemise riskitegureid pole noore enda kontrolli all – ennekõike määrab noore käekäigu teda ümbritsev keskkond. Seepärast on parimaks ennetustegevuseks toetava kasvukeskkonna loomine nii kodus kui ka koolis. Eestis aitab peresid vanemlusprogramm «Imelised aastad», mis on tõestanud, et suudab ennetada ja vähendada laste käitumisprobleeme, aitab parandada lapse ja vanema vahelisi suhteid ning arendab lapse eneseregulatsiooni ja sotsiaalseid oskuseid. Koolides on rakendatud VEPA ja Samm-Sammult programme, mis on samuti tõenduspõhised lähenemised käitumisprobleemide ennetamiseks, sotsiaalsete oskuste ja eneseregulatsiooni arendamiseks. Viimastel aastatel on suurt tähelepanu pööratud ka koolikiusamisele, mis võib põhjustada psüühikahäire või seda süvendada. Selles vallas on Eestis pikaajaliselt tegutsenud Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programm, mis on samuti oma efektiivsust uuringutes edukalt tõestanud. Need ja teised sarnased programmid pakuvad teenuseid oma praeguse võimekuse piires, kuid mõjusaks ennetuseks on vaja, et nad jõuaksid iga lapseni. End juba tõestanud programmid peaksid olema osa riiklikult rahastatud süsteemsest ja laiapõhjalisest vaimse tervise häirete ennetusest juba ainuüksi majandusliku kasu pärast – suureneks inimeste võimekus panustada majandusse, väheneks töövõimetute hulk ning tervishoiuspetsialistide koormus.

Pooled vaimse tervise probleemidest saavad alguse enne 14. eluaastat, aga enamik häire kujunemise riskitegureid pole noore enda kontrolli all – ennekõike määrab noore käekäigu teda ümbritsev keskkond.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et koolid tagavad õpilastele ka psühholoogi teenuse. Eesti 14-15 aastastest kooliõpilastest on igal kaheksandal olnud enesetapumõtted ja iga kolmas on ennast tahtlikult vigastanud, sellises olukorras on psühholoogi kättesaadavus koolis hädavajalik. Reaalsuses on teenus tagatud vaid umbes kolmandikus Eesti koolides. Seaduse nõudeid ei rikuta hoolimatusest, vaid seetõttu, et riigis pole piisavalt spetsialiste ning madala palga ja suure ülekoormuse tagajärjel lahkuvad ka paljud olemasolevad psühholoogid koolidest. Suurem vajadus vaimse tervise spetsialistide järgi on sotsiaalministeeriumile ja haridus- ja teadusministeeriumile teada juba aastakümneid. On aeg lõpetada probleemi ignoreerimine ning märgatavalt suurendada psühholoogide koolitustellimust ja tagada selle äärmiselt nõudliku töö eest kohane palk, mis meelitaks koolidesse tagasi ka neid spetsialiste, kes on sealt juba lahkunud. Õnneks on parlamenti pääsenud erakondadest selle vajaduse mingis mastaabis sõnastanud nii Sotsiaaldemokraadid, Reformierakond kui Keskerakond. Jääb vaid loota, et noorte vaimset tervist väärtustatakse ka koalitsioonikõnelustel.

Samuti peavad vaimse tervise teenused Eesti inimestele olema kättesaadavad väljaspool haridusasutusi. Täna on erinevad tugi-, nõustamis- ja raviteenused äärmiselt killustunud. Valdkonnas domineeriv projektipõhine rahastamine on viinud olukorrani, kus suurte ajaliste ja rahaliste kuludega arendatakse välja programm, mis võib küll paljusid aidata, kuid rahastuse lõppedes tuleb uksed sulgeda. Seetõttu puudub spetsialistidel ülevaade hetkel olemasolevatest võimalustest ning sobiva abini jõudmine sõltub pigem arsti isiklikust tutvusringkonnast kui patsiendi vajadustest. Suures segaduses on muutunud Eestis standardiks pöörduda ravi saamiseks otse psühhiaatri poole, kes selekteerib välja abivajaja tegeliku probleemi ning suunab võimaliku lahendajani. Sisuliselt teeb selles olukorras tipparst triaažiõe tööd ning seetõttu on ka psühhiaatrite ravijärjekorrad Eestis pikad. Nii puudulik ennetustöö, projektipõhine rahastus, killustunud teenused kui ka sellest tulenev psühhiaatrite ebakohane rakendamine muudavad Eesti vaimse tervise töökorralduse äärmiselt kulukaks ja ebaefektiivseks. Teenuste riigipoolne süsteemne koordineerimine on hädavajalik raiskava kulutamise lõpetamiseks ning peamiste ravivõimaluste inimesteni toomiseks.

Riik vajab valdkonnale selget juhtimist, vaimse tervise poliitikat, millest lähtuks haiglad, koolid, omavalitsused, riigiasutused ja ka erasektor. Juba 2002. aastal prooviti teha esimesed sammud vastava strateegia loomiseks, kuid poliitilise initsiatiivi puudumisel oleme täna － 17 aastat ja kümned tuhanded kannatanud hiljem － täpselt sama koha peal ning seisame silmitsi samade väljakutsetega. Kui seekord pannakse kokku koalitsioonileppe lapitekki, siis loodetavasti peetakse meeles kõiki neid, kelle oleme juba vaimse tervise häiretele kaotanud. Eesti ei saa endale lubada nende kaotuste jätkumist!