Kaitseväelased suurõppusel Siil.

FOTO: Ardi Hallismaa

Kui me ennast ise ei kaitse, ei tule ka NATO liitlased meile appi. Sellise agressiivse naabriga ei saa me käituda nii, nagu oleksime kuskil kaugel turvalises Šveitsis vanajumala selja taga, kirjutab EKRE aseesimees Henn Põlluaas. 

Võimul olnud erakonnad on aastaid uinutanud ühiskonda väidetega, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. NATO liikmesuse varjus on meie enda iseseisva kaitsevõime arengule aga väga erinevatel viisidel tegelikult pidureid tõmmatud (teadlikult?) mõtestamata tegevuse, raiskamise ja tegemata jätmiste läbi. Eriti on siinkohal silma paistnud Reformierakond, kes üritas omal ajal ajateenistust kaotada ning sotsiaaldemokraadid, kes tahtsid kaitsekulutusi vähendada ja isegi Kaitseliitu likvideerida. Patust puhtad ei ole aga ka teiste erakondade kaitseministrid. Pea kõik ministrid on kahjuks silma paistnud mittepiisava militaarvaldkonna tundmisega, läbimata ajateenistuse ja Kaitseliitu mittekuulumisega – kaasa arvatud praegune.

Kahtlemata on meie riigikaitsele tekitanud väga ränki tagasilööke paljastatud vene agendid ja riigireeturid, kelle tõttu on tulnud ümber teha kogu kaitseplaneerimine ja palju muudki. Näiteks «näidisintegreerujast» riigireetur Metsavas, kellel oli õnnestunud oma pesa lausa peastaapi punuda. Seda üllatavam on president Kaljulaidi hiljutine otsus mitte anda kaitseväele varjatud jälgimise õigust, mida kärbiti huvitaval kombel siis, kui kaitseväeluure oli jõudnud kuuldavasti Simmile liiga lähedale.