Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/17/11873265t1h16c3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/17/11873265t1h16c3.jpg)
26. veebruari Postimehes kirjutab Martin Ehala meie ühtse eesti kooli visiooni kurvast saatusest. See haakub olulisel määral ka nende tragikoomiliste protsessidega, millega enne riigikogu valimisi on tegelenud haridusministeeriumi ametnikud Ida-Virumaal, kus mitte kuidagi ei suudeta, õigem oleks öelda – ei taheta lahendada sealsete koolide õppekeele küsimust. Tegelikult on probleem palju laiem, sest õppekeelega on vahetult seotud kogu koolihariduse, kõrghariduse ja sealse kultuuriruumi arendamine ehk edasine saatus.
Kui vaadata ajaloos tagasi, siis võiks Ida-Virumaal siiani valitsevat olukorda mõneti võrrelda 16. sajandi lõpust kuni 19. sajandi viimase veerandini kehtinud Balti erikorraga, mille põhialuseks oli aadlikorporatsioonide omavalitsus. Tõsi, aadel on Ida-Virust küll peale veebruarirevolutsiooni kadunud, kuid selle asemele on tulnud venekeelsed ja sageli ka venemeelsed kohalikud omavalitsused.