Donald Trump ja Kim Jong-un kohtusid Hanoi Sofitel Legend Metropole hotellis

FOTO: SAUL LOEB / AFP/Scanpix

Äpardunud USA ja Põhja-Korea kohtumisest Hanois on vähemalt Washingtonis tehtud olulisi järeldusi, kuid seda oleks tulnud teha juba pärast esimest kohtumist Singapuris juunis 2018, kirjutab välispoliitika vaatleja Erki Loigom

Vietnami pealinnas Hanois on Vietnami, Ameerika ja Põhja-Korea lipukolmik valgustuspostidelt alla võetud. Kim Jong-uni soenguid juuksurisalongides eriti enam ei tellita ning linna revolutsioonilist rolli Korea poolsaart puudutavates arengutes Hanoi annaalides edaspidi vaevalt erilise uhkusega tutvustada soovitakse. Kauaoodatud, kuid ettevaatlike ootustega tippkohtumine Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide liidrite vahel ebaõnnestus. Suurimaks võitjaks tundub seekord osutuvat hoopis Hanoi Metropole Hotel, kus värvikas üritus aset leidis.

Põhja-Korea käitumismuster on meelde jäämas?

Põhja-Koreaga peetud tuumakõneluste ajalugu ulatub Ameerika presidendi George Bush vanema võimuperioodi. Kõrgete panustega, kuid sarnaste lõpptulemustega läbirääkimisi on pidanud Bill Clinton, Bush noorem ning väiksemas mahus ka Barack Obama administratsioon. Säästes leheruumi ei keskendu seekord läbirääkimiste nüansirikkasse ajalukku (kuigi see väärib huvilistel kindlasti tutvumist kui põnevusromaan!), kuid üldistatuna on muster olnud kõikidel perioodidel sama – Põhja-Koreale on näiliste desarmeerimispingutuste eest lubatud majanduslikku abi, kuid katsed massihävitusrelvade loomist ohjeldada on alati lõppenud kurikorealaste pettemanöövrite edukuse tunnistamisega.

Üldistatuna on muster olnud kõikidel perioodidel sama – Põhja-Koreale on näiliste desarmeerimispingutuste eest lubatud majanduslikku abi, kuid katsed massihävitusrelvade loomist ohjeldada on alati lõppenud kurikorealaste pettemanöövrite edukuse tunnistamisega. 

1994. aasta raamleping Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel ning selle tuules käivitunud kümnete lääneriikide toetusel rahumeelset aatomienergiaprogrammi looma asunud organisatsiooni KEDO (Korean Peninsula Energy Development Organization) kuulsusetu lõpp 2006. aastal pärast Põhja-Korea esimest tuumakatsetust (jälgige ajaperspektiivi, milline aja võitmine Põhja-Korea poolt!) kinnitas Pyongyangi kahepalgelisust.

2003. aastast peetud niinimetatud kuuepoolsete kõneluste ajal ei pidanud Põhja-Korea probleemiks tuumakatsetuse läbiviimise kaudu saata sõnumit oma isepäisusest. Lõuna-Korea jätkas isegi pärast 2006. aasta katsetust heanaaberlikku sulaperioodi ehk Päikesepaistepoliitikat. 2009. aasta teine tuumakatsetus kustutas ka teise katse kuue osapoole abil probleem lahendada. Erinevus eelmiste kümnendite ja tänapäeva vahel peitub olulises teadmises – Põhja-Korea on de facto tuumariik. Panused on kõrgemad, Ameerikal on vägagi kastist välja lahendusi katsetav liider ning osapooled on lähiajaloos korduma kippunud mustreid õppinud paremini arvestama. Või ei ole?

Kim lööb mütsiga – soovmõtlemine või täielik valearvestus?

Donald Trump on Korea küsimuses proovinud teistsugust lähenemist. Maailma juhtiva demokraatia eestseisjana on ühe jõhkramalt inimõigusi rikkuva türanniga näost näkku kohtumine märkimisväärne katse olukorda pööre tuua. Heade suhete deklareerimine Kim Jong-uniga on üks Trumpi kandev väljapoole suunatud kreedo, millele Hanoi sündmused võisid vajutada isikliku solvumise ränga pitseri.

Kim Jong-un ratsionaalse juhina suure majandusliku surve tingimustes läks Hanoisse liigse soovmõtlemisega. Osava manipulaatorina soovis Põhja-Korea liider kasutada heas tuules kulgevaid isiklikke suhteid Trumpiga korduvalt toiminud Yongbyoni tuumakeskuse likvideerimise õilist kaarti lehvitades, kuid president nägi selle läbi. Parem «no deal kui bad deal*» on lühike, kuid absoluutselt tabav resümee episoodile, mis katkestas Hanoi kohtumise plaanitust varem ning miks pidulikuks õhtusöögiks pakutava pistsid ilmselt nahka Metropoli töötajad.

Põhja-Korea on küll luureorganisatsioonidele endiselt paras peavalu ja pime auk, kuid juba on piisavalt infot teistest tuumaprogrammiga seotud rajatistest üle riigi ning Yongbyon sobib varsti vaid kirjamarkidele noore tuumariigi kuvandi loomiseks valdavalt siseriiklikult.

This Feb. 25, 2018 photo released by IHS Markit shows the Yongbyon experimental light water reactor in North Korea, suggesting trial operations are under way. Increased activity at the North Korean nuclear caught the attention of analysts and renewed concerns about the complexities of denuclearization talks as President Donald Trump prepares for a summit with Kim Jong Un. (DigitalGlobe/IHS Markit via AP)

FOTO: / AP

Konkreetse sisuga paberitükk

Peamiselt on umbes aasta kestnud dialoogi, kuhu arusaadavalt sekkub kolmanda osapoolena ka Lõuna-Korea, seganud mõiste «tuumadesarmeerimine» tõlgendamine. Ameeriklaste positsioon on olnud kindel ja tuleb tunnustada, vankumatu – Põhja-Korea survestamine lõpetatakse vaid täieliku ja tõestatud tuumadesarmeerimise korral. Põhja-Korea jaoks peaks protsess viima kogu Korea poolsaare tuumavabastamiseni ning seda ümbritseva tuumavihmavarju likvideerimiseni. See on selge sõnum soovist Ameerika rolli kadumisest regioonist.

Kummalisel kombel toetab põhjakorealaste soovmõtlemist ka Donalt Trumpi ühepoolne otsus lõpetada suured sõjaväeõppused Lõuna-Koreaga, mis on olnud piirkonnas tasakaalu tagamiseks peamine heidutusmeetod üle 60 aasta. Läbirääkimised Lõuna-Korea julgeoleku tagamiseks tehtavate kulutuste jagamiseks ei ole jõudnud kuhugi ning selline segane asjade kulg rahuldab Pyongyangi täielikult. Küll ei rahulda Kimi paberinutsak, mille ulatas Trump talle Hanois personaalselt ning mis sisaldas presidendi käsikirjalist seletust Ameerika Ühendriikide arusaamast sõna «tuumadesarmeerimine» tõlgendamisel.

Läbirääkimised Lõuna-Korea julgeoleku tagamiseks tehtavate kulutuste jagamiseks ei ole jõudnud kuhugi ning selline segane asjade kulg rahuldab Pyongyangi täielikult.

10. märtsil telekanalile ABC antud usutluses valgustas üks kolmest Korea teemaga tegelevasse Trumpi lähiringi kuuluv julgeolekunõunik John Bolton kirja sisu. Ameerika Ühendriigid (ehk Trump) käsitlevad tuumadesarmeerimist olukorrana, kus Põhja-Korea on loovutanud juba loodud tuumalõhkepead, kanderaketid, stardiplatvormid, tuumakütuse, sisseseade programmile vajalike komponentide tootmiseks jne. Samuti liideti kahes keeles, inglise ja korea omas, kirjutatud lühikesele kirjale ka nõuded keemia- ja bioloogiliste relvade loovutamiseks. Ameeriklaste poolt on seega mõistele antud must-valge, kuid absurdne sisu – kogu käegakatsutava ja režiimi püsimise tagava raua loovutamine imaginaarse majanduslikku õitsengut tagava tulevikulubaduse vastu ei ole vastuvõetav. Sellele esitas Põhja-Korea pool vastusoovi leevendada majandussanktsioone, mis lühema käsitluse kohaselt sundiski Trumpi lauast tõusma, Kimiga viimast korda kätt suruma ja koju lendama.

Kimi tegelik motivatsioon

Donald Trumpi meeskond on maininud Põhja-Korea nõudmist kõikide sanktsioonide lõpetamiseks. Kohtumisele järgnenud pressikonverentsil rääkis Põhja-Korea välisminister Ri Yong-ho ameeriklastele vaid osalise piirangute leevendamise soovi avaldamisest. Õigus on mõlemal poolel. Korealased soovisid iganenud tuumakeskuse lammutamise vastu viie Ameerika Ühendriikide algatusel vahemikus 2006-2017 loodud ÜRO resolutsiooni kaotamist üheteistkümnest.

Kui tutvuda näiteks resolutsioonide 2270, 2375 või 2397 sisuga, on selge ka Donald Trumpi positsioon. Eelpool toodud numbrite taga peitub Põhja-Korea soov saada üliolulisi leevendusi, mis puudutavad maavarade eksporti, kütuste ja väetiste importi, tööjõupiiranguid (jõuluks 2019 peavad kõik välismaal töötavad põhjakorealased võtma ette sunnitud kodutee) ning äritegevust ja pangateenuseid paariariigi ja muu maailma ettevõtete vahel.

Kui tutvuda näiteks resolutsioonide 2270, 2375 või 2397 sisuga, on selge ka Donald Trumpi positsioon. Eelpool toodud numbrite taga peitub Põhja-Korea soov saada üliolulisi leevendusi.

Just 2016. aastal kehtestatud piirangud on asunud tavakodaniku elu Põhja-Koreas oluliselt mõjutama ning kogu diplomaatilisele offensiivile pandud ootused riigis on purunenud. Kim Jong-un peab lojaalsuse tagamiseks tegema järjekordseid represseerivaid pingutusi, millest tuleb taas uusi ja koledaid uudiseid. Kuigi riigimeedia keskendus valdavalt kohtumistele Vietnami liidritega, kuhu sattus ka juhuslikult Donald Trump, levib info tegeliku tippkohtumise ebaõnnestumisest Põhja-Koreas kiiresti. Sisepoliitilist edulugu vajas ka Donald Trump, kes enda sõnul oli Põhja-Korea probleemi juba lahendanud, kuid eksisid mõlemad. Lisaks Vietnamiga seotud pragmaatilise koostöö ülistamise kõrval (millel on tõsi ka taga) on Põhja-Korea meediaruupor end nüüdseks kogunud ning tuumakokkuleppe ja rahupüüdluste äpardumises süüdistatakse viimastel päevadel Ameerika presidenti isiklikult ja seda väga intensiivselt.

Kas Lõuna-Koreal jätkub motivatsiooni?

Kuidas edasi? Suurim kaotaja on Lõuna-Korea. President Moon Jae-in on pannud koreadevahelisse suhtlusesse tohutu ressursi. Riigid kohtuvad eri tasemetel umbes kaks ja pool korda päevas ühises keskuses Kaesongi linnas, kahe riigi piiril. Eellepingud ja ettevalmistused on tehtud kümnete koostööprojektide kohta. Kavas on taaskäivitada Kaesongi tööstuspark ning Mount Kumgangi turismipiirkond Põhja-Korea territooriumil. Koostööprojektid hõlmaks kalandust, metsandust, erimajandustsoone, logistikat ja infrastruktuuri ning palju teisi valdkondi. Lõuna-Korea on uurinud erandite kehtestamise võimalusi eelpoolnimetatud projektide käivitamiseks – seni edutult.

ÜRO julgeolekunõukogu käsitles hoopis kahe Korea Kaesongi ühiskeskuse elektrienergia ja kütustega varustamist sanktsioonide rikkumisena, mille tulemusena tuleb Soulil kanda vastutust. Lõuna-Korea maadleb kahaneva tööhõivega, pidurduva majandusega ning ilmsiks tulnud demograafiliste probleemide võimendumisega. Kasin toetus presidendi majandusmeetmetele rebib kaasa tema välispoliitilise liini heakskiitmise valijate ja parlamendi poolt.

Hanoi tippkohtumise järel on president Moon asunud päästma, mis päästa annab.

Hanoi tippkohtumise järel on president Moon asunud päästma, mis päästa annab. Loodud on initsiatiiv kahe Korea tippkohtumiste veelgi sagedasemaks läbiviimiseks hea pärituule püsimiseks. Lõuna-Korea ühinemisministeeriumi 2019. aasta tööplaanis rõhutatakse kaljukindlat vajadust liikuda edasi kahe Korea ühise sõjaväekomitee algatusega. Samal ajal saadab Pyongyang väga vastakaid sõnumeid, taastades Sohae raketipolügooni riigi läänerannikul. Keskus on tänaseks sisuliselt operatiivne ja kasutusvalmis. Satelliitluure fookuses on ka meediakära saatel õhku lastud Punggye-ri tuumapolügonil toimuv vaikelu. Õnneks on seal seni tõesti vaikne.

Vähem vilet, rohkem madala temperatuuriga auru!

Vaatamata asevälisminister Choe Son-hui 15. märtsil Pyongyangis peetud pressikonverentsil kõlanud ähvardustele naasta tuuma- ja raketiprogrammi katusetuste juurde, neid lähiajal ilmselt siiski oodata ei ole. Nagu ka vaatemängulisi tippkohtumisi Trumpi ja Kimi vahel.

Äpardunud Hanoi kohtumisest on vähemalt Washingtonis tehtud olulisi järeldusi – eduks on tarvilik tihedam koostööformaat. Sellele järeldusele tulnuks tulla juba pärast esimest kohtumist Singapuris juunis 2018. Senised kohtumised on olnud küll kõrgetasemelised, kuid harvad. Kindlasti ei saa alahinnata väliminister Mike Pompeo ja presidendi eriesindaja Stephen Bieguni pingutusi kontaktiotsimisel Pyongyangiga, kuid sageli jääb ukse suletuks või on Kim läinud kartulifarmi inspekteerima.

Suhete jahenemisel Ameerika Ühendriikidega võib Pyongyangis hoopis edukamalt ustele koputada Moskva ning ilmselt näemegi sel aastal Kimi Venemaale reisimas. Selge on aga endiselt, et kõik lennukid ja rongid kipuvad Pyongyangist välja sõites läbima ka Pekingit. Paljuski ollakse tagasi ruudus null seisuga 1. jaanuar 2018, kuid siira tahte ja huvi korral saab veeretada täringutel korralike summasid.

* parem juba leppeta kui halva leppega – ingl