/nginx/o/2008/06/02/46311t1h77f1.jpg)
Tuneesias, Marokos ja Egiptuses on rahvas valimistel, mida üle pika aja vabadeks saab liigitada, järjepanu andnud enim hääli religioossete parteide poolt.
Hendrik Vosman: üks tont käib mööda Põhja-Aafrikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõnum on kõikjal olnud sarnane: et plats vana režiimi esindajatest ja nende kaasajooksikutest puhtaks teha, saavad enim hääli rühmitused, mis diktatuuri ajal keelatud olid või – nagu juhtus Marokos – pole muul moel korruptiivse süsteemiga koostööd teinud.
Uute juhtivparteide ühine nimetaja on islam. Palju on räägitud sellest, kui suurt rolli mängis araabia kevades väärikus, õieti selle puudumine araabia maade noorte seas – soov elada väärikalt, nii, et režiim ei kohtle sind nagu varast omaenda kodus.
Nüüdseks on selgeks saanud, et vähemalt nimetatud kolmel maal arvab märgatav osa rahvast, et väärikuse parimaks tagatiseks on usaldada seniste võimulolijate suurimaid vastaseid – islamiste.
«Revolutsioonis kaasneb kõigega risk, kuid peame usaldama, olles ühtlasi valvsad,» kommenteerib Prantsuse välisminister Alain Juppé arenguid Põhja-Aafrikas. Neidsamu diktatuure pikka aega toetanud lääneriikidel ei jäägi ilmselt muud üle, kui küüsi närides parimat loota.