Elektriinsener Tartust: puiduküttele pole alternatiivi!

Puud ahjus. Pilt on illustratiivne. Foto: Ik.arhano.ru

Tuulest ja päikesest tänapäeval tarbijate elektrivajadust ei rahulda ja Eesti energiajulgeolekut ei kindlusta, kirjutab elektriinsener Jüri Laurson.

Ahiküte on Eestis olnud sajandeid põhiküte elamutes toasooja saamiseks ja on tänapäeval Eesti iseseisvuse alustala. Ahiküte on meie rahvast aidanud toasooja saamisel nii sõjaolukordades kui ka kütusekriiside puhul ning kindlustanud tänapäevalgi sõltumatuse kütusemüüjatest.

Ahikütte puhul on oluline kütteks kasutatava puu kuivus. Uurimustes on leitud, et kütteuude niiskus ei tohiks ületada 20 protsenti. Ükski ahjust hooliv peremees ei küta oma ahju ega kaminat märja puuga. Ammustest aegadest on teada, et kuiva puuga ahju kütmisel ei tahmu ega pigita ahjulõõrid ega korsten. Ahikütte plussiks võib lugeda, et puit on taastuv loodusvara, milles tekkiv CO2 on suhteliselt väike. Samuti parandab ahiküte loomuliku ventilatsiooniga majades õhuvahetust. Tartu linnas kasutatakse enamikus korterelamutes sooja saamiseks kaugkütet, kus sooja tootmiseks kasutatakse hakkpuitu, freesturvast ja maagaasi. Individuaal- ja ka paljudes vanemates korterelamutes, kus kaugküte ega maagaasi võimalust ei ole, on ahikütteks põhiliselt puit. Mõnedes suuremates eramutes on kasutusel veel kivisüsi, mille põletamisel eralduvad keskkonda saastavad gaasid ja tahm. Kivisöe kasutajad peaksid mõtlema selle kütuse kasutamise lõpetamisele.