Evelyn Kaldoja: halb teade Ulsterist

Evelyn Kaldoja Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Paul McCartney 1972. aasta laul «Give Ireland back to the Irish» («Andke Iirimaa tagasi iirlastele»), milles muuseas küsitakse, mida Ühendkuningriik üldse teisel pool Iiri merd ehk Ulsteris teeb, kõlab romantiliselt ja meenutab brittide ajaloolist ebaõiglust oma läänenaabri suhtes.

Aga sarnaselt mõne teise riigi ja ajastu kunstnikuhingega ei adunud ka endine biitel neid värsse sepistades ilmselt päriselt, millist majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kahju ajaloolise õigluse jalule seadmine territooriumi tagasi saavale riigile tänapäeval tooks. Jutud mõnedest ammustest piiridest on vaikimisi arvestatud teostamatusse rahvuslikku romantikapaketti tihti muudelgi põhjustel kui suutmatusest neid tagasi vallutada.

Põhja-Iirimaal elavast umbes kahest miljonist inimesest laias laastus pooled on tuliselt lojaalsed Londonile. Nende seas on siiani tuhandeid, kes on kas pidanud või valmis pidama relvastatud võitlust iirlusega. Arvestades, et ka Ühendkuningriigi vastu häälestatud ning retoorikas Iirimaa ühendamist ihalevad rühmitused kalduvad sageli pigem tavalise organiseeritud kuritegevuse poole, saaks Dublin oma vastutusele ränga julgeolekuväljakutse.

Ja loomulikult ei saa unustada Ulsteris lokkavat vaesust ja asotsiaalsust, millest too vägivald toitub. Nagu märkis detsembris antud intervjuus iiri majandusteadlane Eoin Drea, on Põhja-Iirimaa sügavalt düsfunktsionaalne piirkond, mida hoiavad vee peal Briti valitsuse otsetoetused ja riiklikud töökohad. Ainuüksi otsetoetusteks kulutab London aastas summa, mis võrdub rohkem kui neljandikuga kogu Iiri Vabariigi maksutulust. Ehk McCartney laulusõnade tõeks saamine – näiteks järjekordse referendumi ootamatu tulemuse tagajärjel – oleks Dublini õudusuni.

Mille valguses on 1998. aasta suure reede rahu geniaalne. Ulsteri ja ülejäänud saare vahel puudub piir ning Belfasti või Derry vabariiklane võib endale võtta Iiri passi ja käituda, nagu saar olekski üks riik. Samamoodi nagu lojalist saab edasi elada britina, soojendada kuninganna pilti ja unustada teisel pool olematut lõunapiiri laiuva vabariigi.

Brexit on selle 20 aasta eest saavutatud hapra tasakaalu kõikuma pannud. Ja pole sugugi rõõmustav teade, mille said sel nädalal Derry verise pühapäeva ohvrite lähedased. Kui vahetult pärast toda 1972. aasta sündmust mätsis Briti valitsus oma sõdurite vägivalla valedega kinni ja tembeldas ohvrid terroristideks, siis 30 aastat hiljem korraldatud uue uurimise tulemusel mööndi, et mundrikandjad korraldasid verepulma täiesti rahumeelse protestimarsi peale.

On mõistetav, miks nüüd – 47 aastat hiljem – puhkesid tapetute lähedased kohtumaja ees nutma, kui kuulsid, et süüdistuse saab 18 tulistajast vaid üks. Ning julm, kuidas Briti kaitseminister reageeris teatega, et veteranide heaolu nimel tasuvad nemad süüaluse kohtukulud. Nagu ka tema katsed Põhja-Iirimaal sõdurite teod aegunuks kuulutada.