Venelased Krimmi liitmise üle rõõmustamas. Foto on illustratiivne.

FOTO: obozrevatel.com

Viis aastat tagasi oli Venemaa suure lahmaka Ukrainast okupeerinud, aga demokraatia mängimiseks tuli see vormistada rahva vabaks tahteks. Nii korraldatigi viis aastat tagasi Krimmis referendum, et uurida, kas elanikud tahavad olla Ukrainas või liituda Venemaaga. Krimmi võimude teatel hääletas 93 protsenti osalenutest Venemaaga ühinemise poolt.

Demokraatias ei ole selline toetus võimalik. 93-protsendilist toetust võivad näidata valimisi võltsivad rumalad diktaatorid, targad diktaatorid ei luba seda näitajat nii suureks ajada, kuna see kutsub maailmas esile naerupahvakuid. Krimmi referendumit jälginud lääne vaatlejad väidavad, et osa võttis vaid kolmandik poolsaare elanikest ja neistki vaid pooled hääletasid Venemaaga ühinemise poolt.

Tuhka sellest Krimmist, see meid ju ei puuduta. Tegelikult puudutab küll. Krimmile järgnes Venemaa sissetung ja siiani kestev sõda Ida-Ukrainas.

«Pärast rasket, kestvat ja kurnavat seilamist naasevad Krimm ja Sevastopol kodusadamasse, koduranda, alalisse peatuskohta, Venemaale,» juubeldas president Vladimir Putin. Tema ja ta alamate jaoks omandas Krimmi okupeerimine samasuguse tähenduse kui Juri Gagarini kosmoselend ja Natsi-Saksamaa purustamine. Pealegi polnud Krimmi okupeerimine raske – Ukraina keskvõim ei olnud ennast selles suuresti venekeelses ja -meelses paigas kehtestanud, Krimmi valitses maffia ja korruptsioon oli elunorm. Teadjad kinnitavad, et okupatsiooni viljastavates tingimustes suurt midagi muutunud ei ole.

Tuhka sellest Krimmist, see meid ju ei puuduta. Tegelikult puudutab küll. Krimmile järgnes Venemaa sissetung ja siiani kestev sõda Ida-Ukrainas. Krimmi okupeerimise järel kehtestasid lääneriigid Venemaale terve portsu sanktsioone, mis on küll pisut murendanud Putini populaarsust, aga pole karvavõrdki suurendanud demokraatiat või kodanikuvabadusi Venemaal.

Tõsi, Venemaad ei kutsuta karistuseks maailma majanduseliidi tippkohtumistele. Poolsada Ukraina sündmustega otseselt seotud inimest ei saa Euroopa riikidesse sõita ja mõned neist pidid oma raha Euroopa pankadest välja võtma. Krimmi ei tohi lääneriikidest turismireise korraldada, aga selle tühimiku täidavad Peterburi ja Moskva inimesed. Piltlikult öeldes ei saa venemaalased enam osta Itaalia veine ja Prantsuse juustu. No ja siis? Vaenlased on meid varemgi tulutult surnuks näljutada püüdnud, on Venemaal levinud argument.

Need sanktsioonid ei toimi nii, nagu loodeti. Tõsi on ka see, et praegu ei ole Euroopa Liidu aktiivses poliitikas okupeeritud Krimmil kuigi suurt kaalu. Aga tõsi on ka see, et 21. sajandil ei saa teise riigi okupeerimine olla tähtsusetu ja andestatav isegi siis, kui okupeeritavate alade elanike enamiku moodustab venekeelne elanikkond. Selleks on läbirääkimised, kokkulepped ja kompensatsioonid.

Aga mis kõige tõsisem – me ei tea, kus asub järgmine Krimm.