Hamburg, 1.02.2019 In Ha

FOTO: Jannis Grosse/revomage Pictures/Www.imago-images.de

Täna toimub kliimastreik enam kui seitsmekümnes riigis ja seitsmesajas linnas, sealhulgas nii Tallinnas kui ka Tartus. Postimehe väliskülgedelt leiate loo 16-aastasest Rootsi koolitüdrukust Greta Thunbergist, kes on selle globaalse liikumise vallandaja. Kogunemistega tahetakse juhtida poliitikute tähelepanu kliimaprobleemidele ning öelda, et tegemist on kriisiga, millega tuleb tegeleda enne, kui kahju on pöördumatu.

Selge see, et kliima ei jäta muutumata, sest lapsed lähevad ühel päeval koolide asemel hoopis linnaväljakutele. Ja selge seegi, et jutt on inimeste tegevuse mõjust kliimale. Selle sündmuse suur sõnum on suunatud poliitikutele ja selleks on kahtlemata põhjust.

Kui neist tänastest protestijatest kasvõi üks on tulevikus läbimurdelise keskkonnasäästliku tehnoloogia autor või kümme neist innovaatiliste ettevõtete eestvedajad, siis on seekordne südamekinnitus end ära tasunud.

Pange aga tähele, et noortekogunemistel kinnitatakse ka üksteise tundeid ja vaimu. Kui neist tänastest protestijatest kasvõi üks on tulevikus läbimurdelise keskkonnasäästliku tehnoloogia autor või kümme neist innovaatiliste ettevõtete eestvedajad, siis on seekordne südamekinnitus end ära tasunud.

Üpris põhjendatult võiks vanainimese tarkusega öelda, et vaadake, õigupoolest oleks tõsine tegu protestida saastamise vastu Hiina kommunistliku partei peakorteri, mitte Rootsi Riksdagi või Tartu raekoja ees. Või öelda, et muutke iseenda käitumist. Ärge sööge lõunamaadest kohale lennutatud imevilju, ärge minge lennukiga päikesereisile jne. Eelmise lause kohta võiks vastu küsida: kust te teate, et tänane kogunemine ei muudagi nende noorte endi käitumist? Vähemalt on sellised kogunemised märk meie oma maades muutuvatest tunnetest, mis lõpuks muudavad ka seda, mida paremate sõnade puudumisel võiksime nimetada ühiskondlikuks tellimuseks.

Üksiti tasub aga märgata ja proovida mõista, miks on samal ajal võimendunud skeptilisus ülemaailmsete kokkulepete suhtes. Need ei toimi või vähemasti ei too kaasa piisavalt kiireid tulemusi, kui osalised petavad ja sullerdavad või kui sõnade taga ei ole muutusi tehnoloogias. Tõepoolest, miks peaksid ameeriklased tahtma loobuda kivisöe ja nafta või eestlased põlevkivi tossutamisest, kui teised lasevad edasi ja saavad rikkamaks sedasi?

Soovitame siinkohal lugeda kolme Eesti teadlase vastust küsimusele «Kust sa tead, et kliima soojeneb?» (Riigikogu Toimetised nr 38, dets 2018). Vastus on, et «arukas on lähtuda ettevaatusprintsiibist ning püüda keerukat ja mitmetahulist süsteemi – globaalset kliimat – võimalikult vähe torkida. Me ei tea, mis kõik võib minna valesti. Probleemile mõistuslikult ja teaduspõhiselt, ilma paanikata lähenedes peaks olema võimalik leida lahendusi, mis mitte ainult ei vähenda inimmõju keskkonnale, vaid toetavad ka majanduse ja ühiskonna arengut. Kriitiline vajadus leida uusi tehnoloogilisi lahendusi on läbi ajaloo olnud üks innovatsiooni ja arengu taganttõukajaid. Lahendus tänapäeva keskkonnaprobleemidele peitubki teaduse ja tehnika arengus, mitte inimühiskonna arengu pärssimises.»