Taksojuht ahastab: Taxifyle/Boltile on kõik lubatud! (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taxify tegevust iseloomustab täielik nihilism, kirjutab taksojuht Vsevolod Jürgenson.
Kui räägitakse traditsioonilisest ja infoühiskonna vahendeid kasutavast taksondusest, valdab mind nõutus. Mida paganat! Nii nagu Tulika või Tallink veab ka nüüd Boltiks kehastunud Taxify inimesi autode, mitte infoühiskonna vahenditega. Pole oluline, kas takso tellitakse äpiga või telefonitsi, tulemus on ju sama – inimene sõidutatakse punktist A punkti B ning selle eest kasseeritakse raha. Ometi käsitletakse seaduses nn traditsioonilist taksondust ja Taxifyd/Bolti erinevalt.
1. novembril 2017 muudetud uues regulatsioonis on taksonduse reegleid kõigi jaoks lõdvemaks lastud, ent avaram mänguruum jäetud siiski äpitaksondusele. Näiteks ei nõuta enam taksojuhtide koolitamist, ehk siis teenuse kvaliteet tuuakse ohvriks selle nimel, et äpi abil oma kaupa müüvale ettevõttele lahedamad tingimused luua.
Kui Taxify ja Uber alustasid, seisnes nende kontseptsiooni innovaatilisus sõidujagamises. Pealtnäha uudne idee oli tegelikult unustatud vana, sest juba sügaval nõukogude ajal ärgitati erinevate meetmete abil autoomanikke samas suunas hääletajaid peale võtma. Vahendusplatvormid korjasid idee üles, väites, et suudavad viia kokku üksi autos reisiva juhi ning samas suunas sõita sooviva kodaniku. Aga see keskkonnahoidlik mudel, mis pidi vähendama autode hulka tänavail ja puhastama linnaõhku, ei töötanud ühel lihtsal põhjusel – roheline mõtlemine pole kunagi rahaliselt tulus.
Nii heideti üllas jagamisideoloogia nurka ning tegelikkuses sai valdavaks asjaarmastajast autojuhtide või siis lisateenistust jahtivate kutseliste juhtide pakutava teenuse vahendamine. Aja möödudes lisandus oma autopark, kust soovijatele masinaid renditakse, ning osa sõidukeist said firmavärvid. Ühel hetkel oligi infoühiskonna imelaps muutunud täiesti tavaliseks bensiini järele lõhnavaks taksofirmaks.
Tegelikult teavad Taxify juhtpersoonid väga hästi, et nn infoühiskonna vahendite abil tegutsemine on bluff, mis aitab e-asjandusest vaimustuvas Eestis paremini kanda kinnitada. Näiteks Lätis ja Leedus on Taxify mimikrist loobunud ja avanud end ka telefoni teel tellijatele. Kodus püütakse siiski veel kasutada neid eeliseid, mida kipakas seadus telefonioperaatorist loobumise puhul võimaldab. Kuni 1. novembrini 2017 kärpis Taxify seltskond taksondust kontrolli all hoida soovivate ametnike tiibu ja pareeris taksofirmade süüdistusi ebaeetilises turuhõivamises just äpinduse innovatiivsusele viidates.
Taxify edu aluseks on piiramatu võimalus endale töötajaid värvata. Kui keegi hakkab madalate tariifide pärast mässama, nagu see mõne aja eest juhtus, vahetatakse allumatud kiirelt välja, kellelt madalate veohindade ja kõrgete autorenditasudega viimane välja pigistatakse.
On veel üks valulik teema. Taxify ei nõua oma juhtidelt keeleoskust ja nii võite üha sagedamini sattuda autosse, mille roolis istuja ei valda sõnagi riigikeelt. Taxifyle kuldmune munev hani on aga maksmata maksud. Kuidas on võimalik, et sadu inimesi koondav ettevõte ei maksa nende pealt sotsiaalmaksu ja jätab ka tulumaksu tasumise iga äpipartneri eraasjaks? Kui võimas on Taxify lobi, et riik selle vastu huvi ei tunne?