Martin Mölder: käimas on justkui info-kodusõda

Martin Mölder Foto: Maili Vilson

Avalikkuse ärakasutamine koalitsioonikõneluste mõjutamiseks on küll üks võimalus, kuid see on ka piir, kus poliitiline süsteem väljub oma tavapärase toimimise vormidest, ning on raske ette kujutada, mis võiksid olla selle tagajärjed, kirjutab Martin Mölder koalitsioonikõneluste analüüsis.

Valimispäevale järgnenud koalitsioonimoodustamise protsessi võib vaadata kolmel tasandil – poliitilise süsteemi mehaanika ja toimimine, kommunikatsioon asjaosaliste vahel ning üleüldine atmosfäär avalikus ruumis, mis kõige selle ümber on loodud. Esimesel tasandil toimib ta üldjoontes täpselt nii nagu taoline demokraatlik poliitiline süsteem peaks, samas kui viimasel tasandil on kohati võtnud võimust paanika ja hüsteeria. Kõikide osapoolte vahel oleks nagu käimas info-kodusõda. 

Seekordsetel valimistel pääses riigikokku viis erakonda, mis on ühe võrra vähem kui enne. See ei ole midagi erakordset. Üle-eelmises parlamendis oli neli erakonda, kuigi viimase kahekümne aasta norm paistab olevat kuus. Umbes nii palju on ka see suurus, mida meie vägagi hästi toimiva valimissüsteemi sõel läbi laseb. Neli kuni kuus erakonda riigikogus ning piiratud toetus kõige suuremale erakonnale tagab parlamentaarses süsteemis selle, et valitsemiseks on vaja moodustada koalitsioone erakondade vahel. Kõik peavad millestki loobuma, kõik peavad tegema kokkuleppeid ja järeleandmisi ning mõnikord peab see juhtuma ka ideoloogiliselt väga erinevate erakondade vahel. Koalitsioonivalitsused on Eesti demokraatia garantii ning süsteemi pärast tasuks hakata tõsiselt muretsema üksnes siis, kui keegi hakkaks seda muutma nii, et koalitsioonid poleks enam vajalikud.