N, 8.12.2022

Martin Mölder: käimas on justkui info-kodusõda

Martin Mölder
, politoloog
Martin Mölder: käimas on justkui info-kodusõda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 15
Martin Mölder
Martin Mölder Foto: Maili Vilson

Avalikkuse ärakasutamine koalitsioonikõneluste mõjutamiseks on küll üks võimalus, kuid see on ka piir, kus poliitiline süsteem väljub oma tavapärase toimimise vormidest, ning on raske ette kujutada, mis võiksid olla selle tagajärjed, kirjutab Martin Mölder koalitsioonikõneluste analüüsis.

Valimispäevale järgnenud koalitsioonimoodustamise protsessi võib vaadata kolmel tasandil – poliitilise süsteemi mehaanika ja toimimine, kommunikatsioon asjaosaliste vahel ning üleüldine atmosfäär avalikus ruumis, mis kõige selle ümber on loodud. Esimesel tasandil toimib ta üldjoontes täpselt nii nagu taoline demokraatlik poliitiline süsteem peaks, samas kui viimasel tasandil on kohati võtnud võimust paanika ja hüsteeria. Kõikide osapoolte vahel oleks nagu käimas info-kodusõda. 

Seekordsetel valimistel pääses riigikokku viis erakonda, mis on ühe võrra vähem kui enne. See ei ole midagi erakordset. Üle-eelmises parlamendis oli neli erakonda, kuigi viimase kahekümne aasta norm paistab olevat kuus. Umbes nii palju on ka see suurus, mida meie vägagi hästi toimiva valimissüsteemi sõel läbi laseb. Neli kuni kuus erakonda riigikogus ning piiratud toetus kõige suuremale erakonnale tagab parlamentaarses süsteemis selle, et valitsemiseks on vaja moodustada koalitsioone erakondade vahel. Kõik peavad millestki loobuma, kõik peavad tegema kokkuleppeid ja järeleandmisi ning mõnikord peab see juhtuma ka ideoloogiliselt väga erinevate erakondade vahel. Koalitsioonivalitsused on Eesti demokraatia garantii ning süsteemi pärast tasuks hakata tõsiselt muretsema üksnes siis, kui keegi hakkaks seda muutma nii, et koalitsioonid poleks enam vajalikud. 

Ei ole ka midagi ebatavalist selles, et valitsuse moodustamise initsiatiiv on erakonna käes, kes valimistel ei võitnud. Pärast 1999. aasta valimisi moodustas valitsuse teiseks tulnud Isamaa, kuigi valimised oli ülekaalukalt võitnud Keskerakond. Ka 2003. aastal moodustas valitsuse Res Publica, kuigi valimised oli võitnud taaskord Keskerakond. Samuti pole midagi olemuslikult halba selles, et valimiste-eelne peaminister proovib jätkata samas ametis. Valitsuse saab ja peab saama moodustada ainult see poliitik, kes suudab kokku panna koalitsiooni, millel on riigikogu enamuse toetus. Kui valimiste võitja seda ei saa või ei suuda, pole selles vaja midagi või kedagi muud süüdistada kui oma poliitilisi valikuid ja oskusi. 

Ei ole ka midagi ebatavalist selles, et valitsuse moodustamise initsiatiiv on erakonna käes, kes valimistel ei võitnud. [---] Samuti pole midagi olemuslikult halba selles, et valimiste-eelne peaminister proovib jätkata samas ametis.

Puhtalt mehaaniliselt toimib Eesti poliitiline süsteem praegu just nii nagu ta peaks. Juba valimisõhtul algas pinna sondeerimine erinevateks koalitsioonivõimalusteks nii valimiste võitja kui ka teise koha saanud erakonna poolt, ilma kelleta valitsust moodustada ei oleks võimalik. Valimiste võitja eelistatud variandid ei realiseerunud ning teise koha saaja kasutas olukorda ära, et proovida kokku panna omapoolne koalitsioon. Sellise kombinatsiooni kokkupanek võib olla keeruline, kuid just nii peaks üks vaba erakondliku konkurentsiga demokraatlik poliitiline süsteem toimima. 

Asjaosaliste endi perspektiiv on siin loomulikult teistsugune. Nad on motiveeritud üksteisest rääkima ainult teatud võtmes selleks, et iseenda šansse parandada ja teiste omi õõnestada. Ajal, mil initsiatiiv oli veel Reformierakonna käes, oli osa erakondade huvides kuvada neid kui väga ülbeid ja paindumatuid võitjaid, ükskõik, kas see oli tõsi või mitte. Sellega loodi pinnas teiste variantide proovimiseks. 

Samamoodi on koalitsioonikõneluste faasis kõikide nende motivatsioon, kes ei ole laua taga, kuvada Keskerakonda võimalikult negatiivselt. Järsku on Jüri Ratas peaminister, kes tahab alusetult võimust kinni hoida (kuu aega enne valimisi nägi ligi kaks korda enam valijaid just teda ja mitte Kaja Kallast peaministrina) ning kes EKRE näol toob võimule natsid ja fašistid. Jäetakse mulje, et maailma lõpp on lähedal, et Eesti langeb tsiviliseeritud riikide perest välja. 

Kui me mõtleme ainult asjaosalistest, poliitikutest ja erakondadest, kes peavad kuidagi omavahel kokkuleppele saama või neid kokkuleppeid nurjama, siis ka siin pole ilmtingimata midagi valesti. Sinu nõrkused kasutatakse ära, nii nagu sina pead ära kasutama oma vastaste nõrkused. Poliitikat ei tee inglid, vaid inimesed, ning poliitiline konkurents on tihe. 

Sinu nõrkused kasutatakse ära, nii nagu sina pead ära kasutama oma vastaste nõrkused. Poliitikat ei tee inglid, vaid inimesed, ning poliitiline konkurents on tihe. 

Tasand, kus asjad muutuvad aga natuke groteskseks ja imelikuks, on üldine avalik inforuum ja õhkkond, mis on loodud. Poliitikute omavaheline konkurents ja kommunikatsioon on toorelt ja võimendatult, mitte filtreeritult ja tasakaalustatult, paistatud ühiskonda. Koalitsioonikõnelused, kus nagu oleks kaalul headus ja kurjus, on järsku kõikjal ning valimiseelne kampaania kestab edasi. Igast võimalikust suunast tulistatakse koalitsiooni pihta, kus on EKRE ning kutsutakse üles rahvast selle vastu mobiliseeruma. Ja küllap EKRE tulistaks samamoodi mõne koalitsiooni pihta, kus neid ei ole. Kuna oma enda valijate ringist väljas on vastumeelsus EKRE vastu kohati märgatav, siis mingis mõttes ei ole selline reaktsioon praegu üllatav. Rahvas oleks olnud rahul Ratase jätkamisena peaministrina, palju vähem aga tema jätkamisega koos EKREga. 

Seda näitavad ka valimiste järel nii Postimehe poolt Kantar Emorilt kui ka MTÜ Ühiskonnauuringute instituudi poolt AS Turu-uuringutelt tellitud küsitlused. Emori küsitlus näitas, et kaksik- või kolmikliitu [Reformierakonna, Isamaa ja SDEga] toetaks umbes 30% valijatest, samas kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni 24% valijatest. Ühiskonnauuringute instituudi tellitud küsitlus palus vastajatel lisaks oma esimesele eelistusele järjestada kõik erinevad koalitsioonieelistused. Kui Postimehe ja Kantar Emori küsitluse alusel tegelikult nende kolme koalitsioonivariandi vahel eriti suurt toetuse vahet ei ole, siis Turu-uuringute ja Ühiskonnauuringute instituudi küsitlus näitas palju suuremat vahet. Esimese eelistusena toetas seal kaksikliitu ligi 37% vastajatest, kolmikliitu 30% ja praegu arutlusel olevat varianti ainult 14% vastajatest. Taoline vahe püsis ka siis, kui esimesed ja teised eelistused kokku lugeda. 

Ühesõnaga, realistlike koalitsioonide pingereas on kaks kõige eelistatumat Reformierakonna-Keskerakonna kaksikliit või Reformierakonna-Isamaa-Sotside kolmikliit. Praegu laual olev Keskerakonna juhitud koalitsioon, mis sest, et sinna kuuluvate erakondade toetus kokku oli valimistel suurem kui ükskõik millise teise realistliku koalitsioonivariandi puhul, oli vastajatele kolmas eelistus, mida toetaks mingil määral kõige enam veerand valijatest. 

Realistlike koalitsioonide pingereas on kaks kõige eelistatumat Reformierakonna-Keskerakonna kaksikliit või Reformierakonna-Isamaa-Sotside kolmikliit. 

Ressurssi, mida ühiskonnas ühe või teise koalitsioonivariandi poolt või vastu ära kasutada, on küll ja veel. Kuid valimised on läbi, inimesed on oma hääled erakondadele andnud ning nüüd peaksid tegutsema ennekõike viimased. Avalikkuse ärakasutamine koalitsioonikõneluste mõjutamiseks on küll võimalus, mis on olemas, kuid see on ka piir, kus süsteem väljub oma tavapärase toimimise vormidest, ning on raske ette kujutada, mis võiksid olla selle tagajärjed. 

EKRE on vastuoluline erakond, mis on Eesti avalikku arvamust lõhestanud ning just selle pärast on ideoloogilise hüsteeria tase tema vastasrindel praegu nii suur. Vint keeratakse võimalusel üle, kui vaja, siis maha, nagu EKRE ise mõnes teises kontekstis on teinud. Kas meil tulevad kohe uued riigikogu valimised? Ei tule. Kas EKRE oma toetust sellega kaotab? Ei kaota. Kuna hääled on piiratud ressurss, siis teised ka midagi juurde ei võida. Pigem kinnistub lõhe EKRE valijate ja teiste vahel, kuna praegu saadetakse neile sõnum, et te oma rumalusest, pahataktlikkusest või teadmatusest valisite fašiste ning teil ei ole Eesti riigis võimu juurde asja.

Värskelt Kalamajja kolinud lapselaps viskaks onu Heino, kes ta eelnevalt on läbi sõimanud, kodust välja tänavale. Viiendik valijatest tahetakse panna ideoloogilisse karantiini, kuhu võibolla tilguvad juurde need, kellel oli valimistel EKRE suhtes sümpaatia, kuid kes veel nende poolt ei hääletanud. Niimoodi on EKRE-l head eeldused võtta järgmistel valimistel veel jõulisemalt teine koht, mitte enam kolmas. 

Viiendik valijatest tahetakse panna ideoloogilisse karantiini, kuhu võibolla tilguvad juurde need, kellel oli valimistel EKRE suhtes sümpaatia, kuid kes veel nende poolt ei hääletanud.

Poliitiline süsteem toimib hästi siis, kui ta suudab endas sisalduvad vastuolud ühendada ja siduda, mitte siis, kui ta neid vastuolusid juurde toodab ja süsteemist välja viskab. Demokraatlik poliitika tähendab erinevate väärtuste ja seisukohtadega, ükskõik kas siis vasakpoolsete või parempoolsetega, liberaalsete või konservatiivsetega, hakkama saamist. Tervikuna. Ühiskonnas ja erakondades on neid kõiki ning selleks, et koos valitseda või selleks, et koos ühiskonnana toimida, on vaja nende vahel teha kompromisse ja kokkuleppeid.

Selliseid erinevusi on praegu rohkem kui lähiminevikus ja võibolla sellepärast tundub poliitika vägagi intensiivses inforuumis hirmutav. Tundub, et oleks parem, kui ei peaks tegelema erinevate väärtustega (mis oma mätta otsast ei tundu väärtustena, vaid nende vastandina) või pettunud valijatega, kes on valmis oma hääle andma erakonnale, kes ennast olemasolevale süsteemile ja poliitika tegemise viisile vastandab. Aga ei ole.

Märksõnad
Tagasi üles