Daniel Pipes: Euroopa vasakpoolsed sisserände vastu

Sisserändajad. Pilt on illustratiivne. Foto: 365info.kz/ Scanpix

Vaja on koostööd vasak-ja parempoolsete vahel, et panna piir sisserändele, mis ähvardab lõpuks läänemaailma enda alla matta, kirjutab ajaloolane Daniel Pipes.
 

Kui üksikud erandid kõrvale jätta, pooldavad Ühendriikide liberaalid suuremahulist sisserändu ning Ameerika vasakpoolsed lähevad veel kaugemale, esitades loosungi «Kaotagem ICE» (see on USA piiri kindlustamisega tegeleva immigratsiooni- ja tolliameti lühend). Ent Euroopa sündmused lubavad oletada, et niisugune peaaegu täielik üksmeel võib ühel päeval haihtuda.

Alates Teise maailmasõja lõpust on Euroopa vasakpoolsed peaaegu alati ja eranditult pidanud tööjõu vaba liikumist ja immigratsiooni parimaks viisiks astuda vastu ärimaailma huvidele - kui kasutada progressiivse kirjamehe David Adleri (kelle artiklile «Siin nad on: Euroopa pahempoolsed rahvuslased» olen ma siin toetunud) sõnu, on need «kiirendanud ajaloo kulgu ja teravdanud kapitalismi vastuolusid».

40 protsenti USA demokraatidest soovib veel suuremat sisserändu kui praegu, samal ajal kui Ühendkuningriigis leidub leiboristide toetajate seas selliseid kõigest viis protsenti.

Samas vaimus aitasid vasakpoolsed üles ehitada Euroopa Liidu ja 1985. aastal vastu võtta Schengeni kokkuleppe (see sisuliselt kõrvaldas enam kui 400 miljoni elanikuga 26 Euroopa riigi omavahelised piirid). Samuti võtsid nad rõõmsal meelel vastu mitteeurooplasi, mis tipnes 2015.-2016. aastal sellega, et Angela Merkel (vasakpoolne konservatiivi maski taga) võttis vastu üle miljoni põgeniku peamiselt Lähis-Idast, keda Saksamaal ootas ees tere-tulemast-kultuur (Willkommenskultur).

See võimas juurdevool ja eriti islamistide leidumine saabunute seas tekitas tagasilöögi vasakpoolsete ajaloolise toetajaskonna ehk tööliste seas, kes pöördusid neist ära varem üpris tähtsusetute sisserännu- ja islamiseerimisvastaste (ma olen neid nimetanud tsivilisatsionistlikeks) parteide poole. Erakonnad, mis pakuvad välja heldete sotsiaaltoetuste ja tugeva piirikontrolli kompotti, on kogu Euroopas nii palju jõudu kogunud, et on saanud reaalse võimu juurde viie riigi valitsuses (Poola, Tšehhi, Ungari, Austria ja Itaalia).

Vasakpoolsed mõistavad üha selgemalt, et valituks osutumiseks tuleb teha, kui kasutada Adleri väljendit, «otsustav kannapööre» ning keerata selg Euroopa ühtsele tööjõuturule ja sisserännule väljastpoolt Euroopat - see tandem, nagu nad on viimasel ajal avastanud, «soosib ekspluateerimist, õõnestab kogukondi ja käib vastu rahva suveräänsuse ideele». Vasakpoolsed rahvuslased kritiseerivad tööjõu vaba liikumist mitmel põhjusel: majanduslikud (töökohtade kaotamine, palkade alanemine), kultuurilised (solidaarsuse kadu, võõraviha), poliitilised (eliidi projekt, millel puudub masside toetus).

Euroopa, Ameerika ja Okeaania vajavad parem- ja vasakpoolsete koostööd massilise lääneriikidevälise sisserännu piiramisel, mis ähvardab lääne tsivilisatsiooni enda alla matta, võib-olla lausa minema pühkida.

Hämmastava seisukohavahetusena nähakse avatud piirides nüüd ohtu töölisklassi huvidele, ranget piirirežiimi aga tööliste õiguste tagatisena. Rahvusriigist, mida oli ammustaega peetud kodanlaste projektiks, sai nüüd kilp, mis kaitseb töölisi üleilmastumise ohtude eest. Selle vaimu kandjana ongi kolme suurema ja mõjuvõimsama riigi juhtivad vasakpoolsed esitanud üleskutse piirata tööjõu vaba liikumist.

Ühendkuningriik: tööerakondlaste juht, varivalitsuse peaminister ja paadunud vasakpoolne Jeremy Corbyn on öelnud, et «leiboristid ei ole põhimõtteliselt laulatatud ELi kodanike vaba liikumise idee külge», ja kutsunud üles sisserännu «mõistuspärasele korraldamisele» pärast Brexitit vastavalt Ühendkuningriigi majanduslikele vajadustele. Tema kolleeg Diane Abbott sõnas veel ühesemalt: «Tõeliselt turvaline piir [...] mille eest leiboristid seisavad».

Prantsusmaa: Jean-Luc Mélenchon, populistliku partei Allumatu Prantsusmaa (La France Insoumise) juht ja silmapaistev vasakpoolsete esindaja, nimetab teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest lähetatud töötajaid «leiva riisujateks» Prantsuse tööliste laualt. Ta kiidab Prantsuse lippu ja hümni (mitte aga nende vasteid sotsialistidel) «revolutsiooniliste sümbolitena» - päris jahmatama panev käänak.

Saksamaa: Vasakpartei (Die Linke) kaasesimees Sahra Wagenknecht on astunud välja enam kui miljoni sisserändaja vastuvõtmisele 2015.-2016. aastal, avatud piiridele ja sisserändajatele piiramatu töökoha valiku võimaluse andmisele Saksamaal. Ta rajas nende ideede propageerimiseks eraldi organisatsiooni (Aufstehen, mis tähendab äratust, ülestõusmist), mis tabas täpselt märki: üle kolmandiku sakslastest toetab nende jäiku seisukohti.

Sotsialismi natsionalistlik versioon ei ole loomulikult midagi uut, vaid ulatub tagasi juba Benito Mussolini aega Itaalias, kes vastas Esimeses maailmasõjas kerkinud kirgedele ideoloogiaga, millele andis nimeks fašism. Veel läbipaistvamalt tüüris Adolf Hitler Rahvussotsialistliku Saksa Töölispartei eesotsas absoluutse võimu juurde. Neid koletisi meelde tuletades on praegused suundumused tekitanud väga tõsist kriitikat: näiteks Coventry ülikooli professor Matt Qvortrup on hoiatanud Wagenknechti sisserännuvastase poliitika ja populistliku majanduskäsitluse kombinatsiooni kui «ohtliku segu» eest.

Võimas juurdevool ja eriti islamistide leidumine saabunute seas tekitas tagasilöögi vasakpoolsete ajaloolise toetajaskonna seas.

Mina seevastu leian vasakpoolse rahvusluse uue laine esilekerkimises pigem julgustust: Euroopa, Ameerika ja Okeaania vajavad parem- ja vasakpoolsete koostööd massilise lääneriikidevälise sisserännu piiramisel, mis ähvardab lääne tsivilisatsiooni enda alla matta, võib-olla lausa minema pühkida.

Adler nendib, et 40 protsenti USA demokraatidest soovib veel suuremat sisserändu kui praegu, samal ajal kui Ühendkuningriigis leidub leiboristide toetajate seas selliseid kõigest viis protsenti. Kas toetajate kaotamine paneb ka Ameerika vasakpoolsed rasket õppetundi omandama ja seejärel Vana Maailma mõttekaaslaste eeskuju järgima? Pole üldse võimatu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane