Peeter Langovitsi tagasivaade: pensionärid Toompeal

Kui veerand sajandit tagasi läksin Toompea lossi ette kogunenud piketeerivaid pensionäre pildistama, jäid kõigepealt silma plakatid «Riigikogu liige! Ka Sinust saab kunagi pensionär!» ja «Poliitiline valitsus on pensionäride viletsus! Valitsus peab hoolitsema oma vanurite eest!». Toona tehtud fotosid vaadates tundus, et võib-olla on tollastel tegijatel (tänastel pensionäridel või pensionieelikutel) huvitav meenutada, kuidas eakad taasiseseisvunud riigis oma eluga hakkama said.

Juba teist teisipäeva järjest kutsus Keskerakonna pensionäride kogu inimesi plakatitega Toompeale protestima ja eakamat linnarahvast oli 22. märtsil 1994 pärastlõunal kella 13.30 ajal lossiplatsil vähemalt paarsada. Kuigi tegemist oli ühe erakonna ettevõtmisega, võis kohata inimesi ka teistest erakondadest. Tegu oli rahvaüritusega, mis juhtis tähelepanu sellele, et valitsuse ja riigikogu jaoks oli sotsiaalsfäär teisejärguline. Eelkõige oli mureks eakate väike elatusraha üha kallineva elu juures. See kajastus kaasavõetud plakatitel: «Nõuame elatusraha tõstmist vastavalt inflatsiooni tõusule», «Lõpetada pensionäride väärikuse alandamine», «Isamaa – miks tapad mind näljaga? Kus on minu vanaduspension?», «Hr. President, Riigikogu ja Valitsus! Eesti on veel vaene riik!» või «Kuidas nälgid, pensionär? Ikka mõõdukalt, ikka mõõdukalt!», «Vajame pensioniseadust, milles arvestatakse keskmist palka!» ja «Elatusraha suurus korrigeerida perioodiliselt inflatsiooni kasvuga!». Oma muredega olid kohal ka represseeritud, kelle seas märkasin Aino Runget toetusallkirju kogumas. EDL oli kohal poliitilise nõudmisega: «Rahva mõõt on täis! Kohe nõuame uut Riigikogu!»

Keskerakonna pensionäride kogu juhatuse esimees Leonhard Liiv luges kokkutulnutele ette pöördumise valitsuse ja riigikogu poole. Selles nõuti pensionäride elatusraha suurendamist vähemalt 35 protsendi võrra, et osaliselt kompenseerida suure inflatsiooniga reaalkulude kasvu. Sooviti ka, et elatusrahasid korrigeeritaks iga kuue kuu tagant vastavalt inflatsioonile. Intervjuus ETA-le rõhutas Liiv, et need nõudmised on realistlikud ja nende täitmine tagaks pensionäridele vähemalt minimaalsed äraelamise võimalused. Ligi 35 000 allkirjaga pöördumine jõudis juba samal päeval riigikogu esimehe Ülo Nugiseni.

Lossiplatsile kokkutulnud rivistusid kahte viirgu, et plakatitega riigikogulasi tervitada. Kui jõuti kõnedeni, valgus rahvas kokku ning politsei pidas otstarbekaks ohutu liikluse tagamiseks inimesed uuesti lindiga kahte viirgu eraldada. Meeled olid üles köetud ja ükski ametimees ei pääsenud ilma valjuhäälsete kommentaarideta neist mööda. Riigikokku teel olnud Keskerakonna saadik Arvo Haug, akadeemik Endel Lippmaa Koonderakonnast ja riigikogu liige Jüri Toomepuu pidasid vajalikuks piketeerijatega vestelda. Paraku enamik riigikogulasi seda teha ei soovinud ja vältis rahva sekka sattumist. Meeleavaldusel jõudis Toomepuu väita, et ainsaks süüdlaseks pensionäride hädades on valitsus, kes on tema meelest igasuguse eetika kaotanud. Toomepuu toetas elatusrahade sidumist keskmise palgaga. Siis oleksid need olnud vähemalt 600 krooni ringis.

1993. aastal võeti pensioniseaduse asemele vastu elatusrahade seadus, mille järgi oli elatusraha minimaalselt 280, keskmiselt 332 krooni kuus. Aastaga oli inflatsioon selle ostujõust ligi poole ära söönud. Kuna maksude kehval laekumisel riigieelarvesse oli sellele oluline mõju, nõuti valitsuselt maksulaekumiste tõhustamist, sest just seal nähti võimalust pensionäridele lisaraha leida. Oodati pikisilmi uut pensioniseadust, mis arvestaks riigi heaks töötatud aastatega.

Piketipäeval oli riigikogus teisel lugemisel elatusrahaseaduse muudatuste ja täienduste seadus. Oli ka jutuks, kas elatusraha siduda miinimumpalga või keskmise palgaga. 23. märtsi istungil võttis riigikogu vastu riiklike elatusrahade seaduse muutmise ja täiendamise seaduse, mille alusel suurenes pensionäride elatusraha sõltuvalt tööstaažist kuni 100 krooni võrra. Seadus jõustus 1. aprillist. Paraku ei olnud sellise inflatsiooni tingimustes ka see meede piisav ning pinged jäid püsima.