FOTO: Illustratsioon: Eero Barndõk

Kolumnist Kalle Muuli küsib, et kui väikelinnas või maal kohaliku proviisori ainus apteek
käsiravimite poemüügi tõttu uksed kinni paneb, siis kust inimesed retseptiravimeid
osta saavad. Kas neid hakatakse pakkuma autolavkast või turuputkast?

Miks ei võiks lihtsamaid notaritoiminguid teha pangakontorites? Või koguni juuksurisalongides ja restoranides? Sel kunde mullivett limpsides kannatamatult oma lambakooti ootab, vaatab veidi juriidilist täiendusõpet saanud ülemkelner ta testamendi üle, lööb pitsati alla ja kohe saavadki pärijad pidusöögiga tehingut tähistama asuda.

Üleüldse – miks ei võiks kõik kõikjal kõike müüa ja kõigega raha teenida? Jaburad küsimused on kerged pähe tulema, kui püüda lõpuni põhjendusi, millega praegu käsimüügiravimeid poeletile pressitakse.

Pealtnäha tundub see mõte ju igati inimsõbralik – mida rohkem müügikohti, seda mugavam on ravimit vajava inimese elu. Ka poemüüja tulu on ilmselt suurem, aga seegi on ju tore, sest ausa äriga teenitud raha pole häbiasi, vaid kapitalisti unistus – kurgid sulle, mulle! Lähemalt vaadates see asi paraku enam nii tore pole.

Kui üks teenib rohkem, siis teine peab leppima vähemaga – eeldusel muidugi, et inimesed ei hakka hõlpsamini kättesaadavaid ravimeid lihtsalt rohkem ostma. Kes siis võidab ja kes kaotab?

Eestis on kaks suurt ravimite hulgimüüjat: Tamro ja Magnum. Apteeke on 302 ja väga laias laastus võib need jagada kahte lehte: ketiapteegid ja proviisorite apteegid. Kõige suuremad apteegiketid kuuluvad ravimite hulgimüüjatele (Tamroga seotud koduapteek kaubamärgiga Apteek1, Magnumiga seotud TPA kaubamärgiga Apotheka jms) ja need ajavad äri peamiselt suuremates linnades.

Väikelinnades ja maal seevastu annavad tooni rohupoed, mille omanikuks on proviisor ehk apteegis töötav rohuteadlane ise. Niisugune piirkondlik jaotus on tekkinud eelkõige seetõttu, et võimsad apteegiketid on hulgimüüjatest omanike toel proviisorite apteegid suuremates linnades lihtsalt välja suretanud.

Maapiirkondade vastu on ärimeeste huvi väiksem, kuna seal on raha vähem, ja seepärast jätkub seal praegu ka eluruumi väikestele apteekidele. Lisaks maaelanike ahvatlusvõimetule ostujõule kaitseb proviisorite omandit apteegikettide pealetungi eest ka asutamispiirang, mille järgi võib loa uue apteegi asutamiseks anda vaid juhul, kui linnas on ühe apteegi kohta üle 3000 elaniku ja kui maal asub lähim apteek enam kui kilomeetri kaugusel.

Siit on ka hästi näha, kes käsimüügiravimite poeletile lubamisest võidab ja kes kaotab. Ravimite müük poes tühistaks kaudselt ja osaliselt apteekide asutamise piirangu, mis praegu proviisoritest apteegiomanikke kaitseb.

Ravimite hulgimüüjad saavad oma tulu kätte ka poest veelgi. Aga kui väikelinnas või maal kohaliku proviisori ainus apteek panema, kust inimesed siis retseptiravimeid osta saavad? Kas neid hakatakse siis pakkuma autolavkast või turuputkast? Digiretseptiga? Soome riik, mille tervishoidu peetakse eeskujulikuks, on ravimite müügi korraldanud miskipärast risti vastupidiselt Eestile.

Kui välja arvata iidvanade juurtega Yliopiston Apteekki, millel on Helsingis ainsa erandina mõniteist rohupoodi, siis on kogu Soome jagatud piirkondadeks, kus igaühes võib tegutseda kõigest üks apteek, ja selle ainsa apteegi omanikuks saab olla vaid proviisor, kes töötab ise samas apteegis.

Kui proviisor pensionile jääb või muidu tööst loobub, peab ta oma apteegi vastava komisjoni poolt valitud uuele proviisorile müüma. Sellega on välistatud apteegiketid ja apteekide kuulumine hulgimüüjatele kas otse või variisikute kaudu, aga samas on tagatud apteekrile kindel leib ja inimestele kõrgelt haritud proviisori kvaliteetne teenus.

Eestis paraku oleks sellise süsteemi taastamine enam-vähem sama, mis katse hambapastat tagasi tuubisse toppida. Juba aastatuhande algul arvati ravimimüük välja isegi tervishoiuteenuste loetelust. Sellest võib järeldada, et seadusandja meelest on rohumüük äri nagu iga teinegi.

Nüüd siis kurdavad ääremaade omavalitsused, et inimestel pole kuskilt ravimeid osta, riigivõim aga loodab olukorda leevendada õli tulle valades ehk ärivõimaluste laiendamisega, tahtmata aru saada, et oma kohustuste täitmist ei tohi jätta ainult ärimeeste ja turu hooleks. Apteegisõja tagamaaks on minu meelest üks hulga suurem ja üldisem häda, mis ei puuduta ainult ravimimüüki, vaid kogu tervishoidu ja isegi koolikorraldust.

Selle häda põhjus on mõtteviis, mis seab turumajanduse kuningaks seal, kus ta tuleks troonilt tõugata. Kakskümmend aastat on Eestis mantrana korratud, et konkurents on tore, konkurents teeb asjad odavaks ja heaks ning viib elu edasi. Kuni selleni välja, et ettevõtlusvabaduse nimel tuleb kas või igas bensiinijaamas lubada ööpäev ringi viina müüa.

Nagu oleks ettevõtlusvabadus ühiskonna ainus või ülim väärtus. Alles viimasel ajal on hakatud märkama, et suure ettevõtlusvabaduse ja ägeda konkurentsi tagajärjel pole paljudes valdkondades või piirkondades konkurente enam ollagi.

Enne kui taas kord turumajanduse nähtamatut kätt ülistama hakata, tasuks uurida, miks ikkagi on Eestis mitte ainult paljuräägitud suhkur, vaid mitmed muudki kaubad ja teenused kallimad või sama kallid kui Soomes, ehkki palgad on siin mitu korda väiksemad.

Mõistagi ei kutsu ma üles plaanimajandust taastama. Konkurents ongi üldjuhul hea, kui riik ei jäta ostjat müüja meelevalda ega unusta ettevõtlusvabaduse kõrval muid huve. Ent on ka valdkondi, kus konkurents on kurjast. Eeskätt käib see nende teenuste kohta, mida riik peab tagama kõigile maksumaksjatele ühtviisi heal tasemel, sõltumata sellest, kus inimene elab ja kui paks ta rahakott on.

Tallinna linnavalitsus tegi tänavu meile kõigile puust ja punaselt selgeks, mis juhtub siis, kui panna kogu linna koolid ja koolieelikud omavahel konkureerima. Lisaks tarbetule segadusele ja tohutule närvikulule suurenes ka hariduslik kihistumine. Konkurents tähendab enamasti paratamatult ka ebavõrdsust.

Kui keegi on parem, siis on keegi ka halvem. Harva on kõik sportlased finišijoonel sama täpselt rinnutsi kui stardis. Õhutades hariduses ja tervishoius konkurentsi, õhutab riik ebavõrdsust ja kihistumist. Nii saame küll mõne väga hea kooli ja mõne väga hea haigla, kuid selle hinnaks on ka paljud kehvad koolid ja raviasutused.

Apteekide allutamine ärireeglitele muudab suurlinnades rohtude ostmise küll väga mugavaks, aga jätab hätta inimesed nendes piirkondades, kus rohuäri end hästi ära ei tasu. Ärireeglite rakendamine hariduses ja tervishoius tähendab muuseas ka seda, et esmatähtsaks muutub käive – klassis peab olema üha rohkem lapsi, perearsti nimistus üha rohkem inimesi jne. Kes on tugevam, see kasvab, kes nõrgem, see hääbub.

Ent erinevalt turust, kus igaüks võib oma rahakoti piires vabalt otsustada, millist kaupa osta, ei saa enamik inimesi riigi tagatud teenuseid valida, vaid on sageli sunnitud leppima just sellega, mis parajasti ette satub. Infarktihaige ei saa kiirabiautos valida, millisesse haiglasse ja millise arsti noa alla minna.

Talle on tähtis, et kõik haiglad oleksid head ja kõik skalpellid teravad. Samamoodi ei saa vanemad lapsele kooli ega nohunina endale perearsti valida, kui alevis on üksainus kool ja üksainus arst. Isegi Tallinnas ei saa inimesed sageli vabalt valida perearstide vahel (puudub võrdlusvõimalus, nimistud on täis vms), aga miskipärast on kogu perearstindus üles ehitatud konkurentsile ja kasumiteenimisele.

Kuna maksumäär on kõigil ühesugune sõltumata elukohast, peab riik tagama kõigile inimestele ühtviisi hea hariduse ja arstiabi. Seda aga ei saa teha äripõhimõtetele rajatud süsteemiga, vaid vastupidi – riik peab nendes valdkondades välistama kasumijahi, kehtestama kõrged nõuded ja ranged reeglid ning tagama kõigile ühetaolise ja võrdse rahastamise.

Apteegimajanduses tuleb selleks vähemalt väljaspool suuremaid linnu sätestada seadusega tagatised, mis võimaldavad proviisoritel ja nende apteekidel normaalselt ära elada. Ravimite müük poes selleks kindlasti ei sobi. Aga kaaluda võiks ka seda, et väljastada apteekide asutamise lube ainult väljaõppinud rohuteadlastele – nii nagu notaribüroosid peavad notarid ja advokaadibüroosid advokaadid, mitte suvalised ärimehed.