Juhtkiri: Hiina sajand? (14)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/13/11864059t1hbca9.jpg)
Möödunud aasta lõpul tegi Prantsusmaa president Emmanuel Macron avalduse, milles teatas, et tarvis on moodustada Euroopa ühendarmee Venemaalt, Hiinast ja Ameerika Ühendriikidest lähtuva ohu vastu. On selge, et Venemaa on Vladimir Putini ajal kujutanud sõjalist ohtu Euroopale ja ennekõike meile. Aga miks sattusid Venemaaga samasse ritta Hiina ja Ühendriigid? Kui Ühendriikide president Donald Trump teataks, et Euroopa kujutab Ameerikale ohtu, siis kobrutaksid Washington Posti, New York Timesi ja CNNi ajakirjanikud pahameelest. Samamoodi on imelik, et Macron peab Hiinat Euroopale sõjaliseks ohuks, kuna kuidas saaks Hiina sõjaliselt ähvardada oma toodetavate kaupade suurimat tarbijat. Või kus võiksid tänapäeval reaalselt Euroopa maad Hiinaga kokku põrgata? Pole ju enam 19. sajand, kui peeti oopiumisõdasid.
Ühesõnaga, erinevalt sellest, mida Prantsusmaa president väitis, Hiina Euroopale ega ka meile sõjalist ohtu ei kujuta. Samas ehitavad hiinlased praegu üles uut superriiki. Euroopa poliitikud vaidlevad, kas vene gaasijuhe on mõjuhoob Moskva kätes, ent ei märka samal ajal, et paljud majanduslikult tähtsad objektid Euroopas lähevad hiinlaste kätte. Hiina pakub maailmale hoopis teistsugust domineerimismudelit kui omal ajal Nõukogude Liit. Moskva on alati teinud panuse jõule ning teeb seda ka tänapäeval. Kuid hiinlased on palju kavalamad. Nad pakuvad maailmale oma versiooni globaliseerumisest ning rajavad oma liidripositsiooni majanduslikule ja tehnilisele innovatsioonile, mis sunnib ülejäänud maailma vabatahtlikult vastu võtma hiinlaste mängureeglid.
Hiinlased pakuvad maailmale oma versiooni globaliseerumisest ning rajavad oma liidripositsiooni majanduslikule ja tehnilisele innovatsioonile, mis sunnib ülejäänud maailma vabatahtlikult vastu võtma hiinlaste mängureeglid.
Pole kokkusattumus, et hiljuti välja antud välisluureameti aastaraamatus käsitletakse ka Hiina ambitsioone ning hoiatatakse nende eest. Muidugi on avalikkusele esitatud info teada juba ammu. Hiina tegeleb aktiivselt luuretegevuse ja tööstusspionaažiga ning Hiinast lähtuvat investeeringud Euroopa majandusse ja infrastruktuuri lähtuvad Hiina riiklikest huvidest mõjuvõimu laiendamiseks. See seab teise valgusesse ka hiljutised uudised hiinlaste huvist kaasa lüüa Tallinna-Helsingi tunneli rajamisel.
Me oleme liikumas uude maailma. Selles maailmas, millest me oleme lahkumas, domineeris Ameerika. Anglosaksi ja hiina mentaliteedis on olulised erinevused ning võib arvata, et sellele kunagi hakatakse nostalgiaga tagasi vaatama, kui ameerikalik viisakus ja järeleandlikkus asendub ükskord jäikusega, mida hiina kultuuriruumis hinnatakse. Me näeme peagi, kuidas hiinlased aina tugevamalt oma liidripositsiooni peale suruvad. Google’i eksjuht Eric Schmidt on ennustanud, et 2020. aastaks jõuab Hiina läänele järele, 2025 läheb mööda ning 2030 domineerib maailmas. Elame, näeme.