/nginx/o/2013/07/05/1875206t1hb6b8.jpg)
/nginx/o/2019/01/11/11709466t1h2690.jpg)
Laenasin pealkirjaks Doris Kareva sõnad, mida paljud selle aasta juubelilaulupeole pürgijad (mina nende seas) on viimaste kuude kooriproovides otsekui mantrat veeretanud lugematu arv kordi. Kui paljud aga on mõelnud selle fraasi tegeliku sisu peale?
Ester Põldma: «Ei emakeeleta ela lugude, laulude Eesti» (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõepoolest, meie lood ja laulud elavad edasi ainult meie keele kaudu. Kui keelt ei osata või on oskus kasin, siis kaovad ka lood ja laulud ning varsti pole kultuurigi. Mure, et iga uus põlvkond teab aina vähem, kuidas emakeeles väljendada oma mõtteid ja tundeid, pole asjatu. Nõukogude ajal elanud inimesena mäletan aega, mil avalikus ruumis laiutas vene keel – nii koolis, teleris kui paljudel meist kindlasti ka koduhoovis. Seda tunti ja osati, sellest saadi aru, aga see ei takistanud kuidagi emakeele võimalusi ja tarkusi omandamast. Sõltus muidugi ka igast inimesest endast, kuidas koolis õpetatu külge jäi, aga laias laastus oli maailm üsna mustvalge ja vene keelele võõrkeelena eriti alternatiive polnud. Mäletan kooliajast siiani selgesti oma sisekaemust ühe inglise keele tunni eel: «Miks ma küll pean seda keelt õppima, kui mul seda mitte kunagi elus vaja ei lähe?» Oleks ma toona teadnud… et läheb, ja kuidas veel läheb.
Iga emakeelest lugu pidav lapsevanem võiks võimalikult palju oma võsukesega lihtsalt kõnelda ja hiljem suunata teda väärt emakeelsete tekstide juurde.
Teada-tuntud ajaloolistel põhjustel eestlane vene keele vastu erilist sümpaatiat ei tundnud ja õppis seda enamasti käsu korras. Nii nagu ta tegi ka paljusid muid asju, mida keskvõim ette kirjutas. Kirjutas kaude ette ka seda, et eesti keel peaks üldse tasapisi hääbuma ja loovutama koha vene keelele. Vaikne vastuhakk oli üks olulisi põhjuseid, miks eesti keel ei kadunud. Ja kui mõelda end arvutivabasse keskkonda ja raudse eesriide varju, siis ega peale raamatulugemise vabal ajal midagi arukamat teha ka polnud.
Praegusaja noortel pole vaja millegi vastu seista – maailm on avatud, kõiki keeli on vaja. Inglise keeleta ei saa kuskil hakkama ning inimloomus oma mugavuses ja praktilisuses leiabki vahel, et eesti keele järele justkui polegi mingit vajadust. Meenuvad juhtumid, kus noor on siiralt mures, et ei oska mingit nähtust või asja eesti keeles seletada. Mina omakorda olen siiralt hämmingus, et ta seda ei oska. Nii me siis oma siiras oskamatuses hädas oleme ja püüame lahendusi leida. Ega häid pääseteid pole – võib pakkuda vaid valmislahendusi või soovituse kasutada sõnastikke ja keeleabilehti veebis.
Eel- ja järeltööd aga saab teha alati. Ma pole mingi jalgratta leiutaja, kui mainin, et iga emakeelest lugu pidav lapsevanem võiks võimalikult palju oma võsukesega lihtsalt kõnelda ja hiljem suunata teda väärt emakeelsete tekstide juurde. Kasvõi alustada kinost, kus praegu näidatakse üht ajaloo võimsaimat lugu eestlase jõudmisest tõe ja õiguseni. Nii mõnigi on seeläbi (taas)avastanud enda jaoks Tammsaare ja emakeelse teksti võlud ning vast leidub selliseidki, keda film kehutab raamatut läbi lugema.