Kaader filmist «Tõde ja õigus».

FOTO: Rakvere Teatrikino

«Tõe ja õiguse» filmi edu näitab, et eesti kirjandusklassika läheb inimestele korda, aga seda olulisem on, et meie kultuuri tüvitekstid oleksid ka poliitikute lugemislaual, leiab kolumnist Maarja Vaino.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Möödunud aasta suve hakul kinkis Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts ühe lahke annetaja toel Riigikogu 101 liikmele värskelt illustreeritud «Tõe ja õiguse» esimese osa. Raamatule oli lisatud saatetekst, mis meenutas rahvasaadikutele, et «Tõde ja õigus» on üks meie kultuuri alustalasid, romaan, kus tegutsevad kanged mehed ja see rahvas, kes ühel päeval kuulutas välja oma iseseisva riigi. Veel olid tekstis sellised laused: «Aga see on ka hoiatusromaan – sihi kaotamisest ja isekusest. See on romaan unistamisest ja sellest, et unistusi tuleb ellu viia vastutustundlikult. «Tõde ja õigus» juhatab meid nii inimelu kui ka eestluse põhiküsimuste juurde. Neid asju ei tohi unustada. Vastupidi, nende üle tuleb ikka ja jälle mõelda.»