Juhtkiri: olge mehed, ärge kaduge ära!

Endine Danske Bank Eesti juht Aivar Rehe 12 märtsil 2019 Harju Maakohtus, kuhu ta oli kutsutud Oliver Kruuda protsessil tunnistusi andma. Foto: Tairo Lutter

Pärast üllatusterohket valimisööd ja üha segasemaks minevaid koalitsioonikõnelusi tundub Danske Bankist alguse saanud rahapesuskandaal kauge mälestusena.

Ometi on tegu endiselt kestva protsessiga. Protsessiga, milles on ikka veel küsimusi rohkem kui vastuseid.

Tänane Postimees avaldab intervjuu Danske panga Eesti filiaali just rahapesuaastatel juhtinud Aivar Rehega. See on intervjuu, mida Eesti avalikkus on oodanud kaks aastat – just nii kaua on Rehe meediaga suhtlemist vältinud. Ometi ei too ka Reet Pärgma jutuajamine Aivar Rehega oodatud vastuseid ning küsimusi on vastustest endiselt rohkem.

Kuid teinekord polegi sellest midagi hullu. Vahel aitab juba küsimuste esitamine määrata piiri tuntu ja tundmatu vahel. Selleks et säärane tegevus oleks viljakas, on aga ometi vaja ka kedagi, kellele küsimusi esitada. Isegi kui vastaja piirdub vaid tõdemusega «ei kommentaari», aitab see edasi. Ka info andmisest keeldumine on info.

Selles mõttes on Aivar Rehe senine käitumine olnud ebameeldivalt märgiline. Jah, inimene ei taha rääkida asjadest, mis on talle ebameeldivad, rasked ja segased ning mis võivad kahjustada teda uurimisorganite ees. Kuid kõigest ei peagi rääkima. Hea ajakirjanik saab sellest aru. Hea lugeja mõistab. Ja loodetavasti andestab.

Veel kord: ka sellise käitumise eeldus on enda natukenegi kättesaadavaks tegemine. Ja inimene, kes juhib suurt finantsinstitutsiooni, on avaliku elu tegelane. Ta peab olema kättesaadav. Täpselt nagu ka plagiaadikahtlustusega vahele jäänud poliitikud. Või dopingut teinud sportlased.

Rehe küll tunnistab vastutuse olemasolu, kuid see jääb sõnakõlksuks ja tagantjärele tarkuseks.

Nad ei saa kaduda välismaale, äärelinna villasse või vanematekoju ja öelda, et uurimisorganite töö lõpuni pole neil voli mitte midagi öelda. See ei ole nii. See ei ole nii juba kasvõi sellepärast, et Eesti politsei, prokuratuur või kohtusüsteem ei määra üldjuhul Eesti avaliku arutelu piire. Ega nad tahagi seda teha ning neile niimoodi viitamine kahjustab Eesti kui õigusriigi mainet.

Seda esiteks. Teiseks on keerulisse olukorda sattunud inimesel peale vastutuse seaduse ees ka vastutus avalikkuse ees. Danske Bank on finantsasutus, mille langus määras paljude Eesti inimeste ja ettevõtete käekäigu pikkadeks aastateks.

Nõnda lasub asjaosalistel peale juriidilise ka moraalne vastutus. Rehe küll tunnistab vastutuse olemasolu, kuid see jääb sõnakõlksuks ja tagantjärele tarkuseks. Seda olukorras, kus mees ei oleks pidanud tegema mitte midagi muud kui olema viimase kahe aasta jooksul kättesaadav. Isegi kui ta oleks andnud vaid ümmargusi vastuseid, oleks ta ometi näidanud, et tunneb tõepoolest vastutust…

Veel enam kehtib see Rainer Vakra, Mati Alaveri ning Andrus ja Andreas Veerpalu kohta. Neil on veel võimalus olla siiras ja jagada selgitusi. Veel kord: nad ei pea vastama igale küsimusele, veel vähem peavad nad raputama tuhka pähe. Nad peavad lihtsalt olema olemas. On seda siis palju palutud?