«Oi, kas Teie olete siis filoloog? Mina olen keelest väga kaugel, mina töötan hoopis raudteel,» ütles mulle hiljuti üks eestlanna, kellega vestlema sattusin.
Tema väga heas ja selges eesti keeles räägitud jutt jäi mind kummitama, sest sellest kumas läbi veendumus, justkui moodustaksid filoloogid keelelise esimese Eesti ja tükk maad eemal oleks keelest kaugele jääv teine Eesti ehk kõik ülejäänud. Mulle siiski tundub, et keelega on veidi samasugune lugu nagu päikese ja kuuga, mida täheteadlane võib küll tavainimesest paremini tunda, kuid mis paistavad kõikide peale samamoodi ja sama kaugelt. Põhiline on hoopis see, et kõik, filoloogist kuni rongijuhini, emakeelest mõnu tunneksid: