Juhtkiri: Isamaa mõnitab kahte lollikest

Helir-Valdor Seeder Foto: Sander Ilvest

Hingake nüüd mitu korda sügavalt sisse ja välja, võtke vajaduse korral rahustavat tinktuuri. Seejärel mõtleme koos edasi. Me kõik, poliitikahuvilised kodanikud ja ajakirjanikud nende hulgas, jälgime praegu pokkerimängu, milletaolist ei ole Eesti lähiajaloos (vähemalt vahetult valimiste järel) olnudki.

Erakonna Isamaa juhatus otsustas eile hilisel pärastlõunal, et nad alustavad läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks kahe endast suurema parteiga. Seejuures on Eesti valijatele ja avalikkusele sügavalt ebaselge, mida kujutab endast Keskerakonna väidetav uuenemine või mida võiks tähendada endise Rahvaliidu (praeguse EKRE) lubadus täita oma valimisprogrammi.

Mis üldse on nende kahe tuult nuusutava ja rahalisi lubadusi loopiva erakonna programmides see, mida nende kummagi esipoliitikud peavad oluliseks? Veel tähtsamana, milline on nende valijaskond? Erakondade reklaamides ja juhtide sõnades on veidi erinevusi. Programmid on aga mõlemal liiga harali, selleks et tervemõistuslik inimene saaks üldse otsustada, mida nad tahavad Eestiga ette võtta. Kummagi populistliku partei valijaskond võiks olla nõus sisuliselt 0,5 protsenti valijaskonda puudutava kooseluseaduse tühistamisega, aga mis edasi?

Keskerakonnal on välja pakkuda vahva plaan bussijänestele. EKRE ütleb, et võluvits olevat käibemaksu langetamises: toidukorvilt võidad 30 eurot, Ferrarit ostes aga kümneid tuhandeid.

Veel mõni aasta tagasi taipas Eestis igaüks lennult, mida tähendas kümne tooli all oleva küünejälje jutu jätk: «... ja need pole Juhan Partsi kassi omad.» Nüüd on ka Jüri Ratas oma vempudega näidanud, et Stenbocki maja kabinetist ta niisama lihtsalt ära minna ei taha.

Kes kellega läbirääkimisi alustab või kellele teeb vabariigi president esimesena ettepaneku valitsus moodustada, on praegu osa põnevatest tantsusammudest. Hoidkem meeles, et praegune olukord ei ole veel läbirääkimiste lõpptulemus. Ehk siis igaühe peas olevat ideaalset või ka rahuldavat kombinatsiooni, nende vastavust valijate antud sõnumile ning läbirääkimiste «mängu ilupunkte» võiks jõudumööda hinnata eraldi.

Mis on Postimehe toimetuse hinnangul kõige olulisemad asjad, meie punased jooned? Demokraatia ja õigusriigi nurgakivide püsimine – võimude lahusus. Õiguse asendamine «telefoniõigusega» ei ole vastuvõetav. Eesti kohtusüsteem ei ole oma tegude ja olemisega kuidagi ära teeninud seda, et langeda mõnest meile võõrast riigist laenatud näidete tõttu rünnakute alla. Eesti keel, sealhulgas koolide õppekeelena peab tegelikkuses minema edasi, mitte tagasi ja kodakondust ei tohi suvaliselt jagada. Eesti riigikaitse ja välispoliitika peab olema rahastatud ja otsustamise juures ei tohi olla kõhklusi.

Isamaa erakonnal on oma 12 kohaga praegu trumbid käes ja küllap nad teevad lihtsalt natuke nalja.