Tõnu Kann: metsloom pole inimene

Valges kasukas viigripoeg Pärnumaal. Foto: Eesti metsloomaühing

Treimani randa ujus läinud nädalavahetusel viigrikutsikas, hinnanguliselt umbes nädalavanune.

Selle asemel, et loomake rahule jätta, ta asukoht salastada ja eemalt kaitsva jälgimise alla võtta, tehti sellest armsast valgest karvakerast nutiseadmete abil üleriigilise reality show’ peategelane. Talle pandi nimigi: Kraps.

Nüüd on Kraps Riia loomaaia rehabilitatsioonikeskuses. Ujub vaba rannikumere asemel vangina vannis. Kui kõik läheb hästi ja loom paari kuuga ise kala püüdma õpetatakse, lastakse ta ehk oma loomulikku elukeskkonda tagasigi. Küllap kiibistatult ja elukestva jälgimise alla jäävana. Riia loomaaed ja kiibistamine on selle loo plusspool.

Inimesele on üldiselt omane nõrgemale hädas appi tormata, ehkki enamasti tingimusel, et too nõrgem pole tema liigikaaslane.

Liigikaaslaste aitamise puhul käitub inimene enamasti ettevaatlikult: kaalub, ega ta ennast ohtu sea, ega sekkumisega kaasne hilisemaid ebameeldivusi, ega uus mantel määritud saa või kas on ikka kindel, et abivajaja pole tülgastav hulgus, kes on ilmselt ise oma hädades süüdi.

Metsloomadega näib olevat teisiti. Pruugib linnupojal pesast kukkuda, kui inimene iseennast üllatades puu otsa ronib ja ta sinna tagasi viib. Juhtub hülgepoeg puhkuseks mereranda ujuma, kui inimene ta tekki mässib ja emapiimaratsioonil loomakest tomatikastmes räimedega sundtoitma hakkab. Seda tehes unustame, et üldiselt on meie riigis keelatud metsloomi vangistada, et loomad võivad kanda inimestele külge hakkavaid tõbesid, et vangistatud poegi võib päästma tulla hirmuläve ületanud raevunud emasloom.

Inimesele on üldiselt omane nõrgemale hädas appi tormata, ehkki enamasti tingimusel, et too nõrgem pole tema liigikaaslane.

Viimasena mainitud võimaluse puhul tuleks liigist, keda inimene heas usus metsast, puu alt või mererannast päästma on tõtanud, üht-teist teada. Hüljeste kohta näiteks seda, et nad on suutelised lumel ja jääl liikuma kiiremini, kui enamik inimesi sellisel pinnasel joosta suudab. Ja et hülge hammustus on tõenäoliselt kõvem ja raevukam kui mõnel ketist lahti pääsenud õuepenil.

Kõnealuse viigri puhul tasuks teada, et loomake ujus randa, kuna merel polnud jäätükki, kus puhata, ja laiud jäid kaugele.

Suurim oht, mis kaldale ujunud või uhutud hülgepoega varitseb, on sama, mis vees: inimene. Vees ohustavad kalapüünised ja merre lastud kemikaalid ja inimtegevusest mõjutatud kliima soojenemine. Maal inimeste abivalmidus ja nende vanimad sõbrad – hulkuma lastud koerad. Kindlasti ka kotkad, rebased ja šaakalid, kes tulevad randa kalameeste püünistest pääsenud surnud kalu nilpsama.

Kuna viigrikutsikate randa ujumine pole looduse kapriis ega imetabane juhtum, vaid sage märtsikuine nähtus, oleks tark nad rahule jätta. Veel targem võib-olla neid häirimata eemalt kaitsta. Ja kui on täiesti selge, et loom ei saa endaga hakkama ja ema on ta hüljanud, professionaalne abi kutsuda.