Hull kloun.

FOTO: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Volodymyr Melnyk

Kui Jüri Ratas peaks Eesti poliitikaajalukku minema EKRE valitsusse toojana selle nimel, et peaminister edasi olla, siis saab ta omad vitsad kindlasti kätte – ja asja eest.

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus ei hakkaks vähemalt esialgu välja nägema mitte nagu valitsus, vaid pigem nagu hullumaja puhvet – ja seda isegi juhul, kui EKRE peaks oma lemmikteemadel värve ja toone maha keerama. Ise nad on muide lubanud, et nemad juba ei pehmostu – ülearu tõsiselt ei maksa seda muidugi võtta, sest ega nad päris põrunud ka ei ole: seda nad ikka taipavad, et opositsioonis räusata on üks asi ja valitsusvastutust kanda teine. Aga isegi kui väheke rahunevadki, hakatakse Jüri Rataselt söögi alla ja söögi peale küsima, kuidas need EKRE väärtused nädala või mõnega ikka muutusid. Ratas on nimelt öelnud, et tema ei tee koostööd EKRE väärtustega, aga pole kordagi öelnud, et ei tee koostööd EKRE-ga. Nüüd saavad kõik aru, miks ta nii rääkis. Aga küsimusele EKRE väärtuste muutumise asjus ei saa Ratasel mõistlikku jaatavat vastust olla: ei oma valijatele ega ka laiemale avalikkusele.

Programmid ei ole siinkohal üleüldsegi põhiline asi. Muidugi võib Keskerakonna ja EKRE programmides leida kattuvusi: mõlemal on ületamatu kihk raha laiali jagada, kumbagi erakonda ei huvita kuigivõrd see, kuidas majandus toimib ja kuidas väärtust luuakse. Keskerakond on seni saanud valitseda tingimustes, kus majandus kasvab – aga see ei jää nii. Kui peaminister Rataselt on küsitud, missugune on tema plaan kahaneva majanduse või majanduskriisi ajaks, siis on vastuseks tulnud ainult soe õhk.

Põhiline on hoopis mujal, ja selle sõnastas hästi suhtekorraldaja Andreas Kaju Kuku raadio Poliitikaguru saates: võimu gravitatsiooniline tõmme on nii tugev, et ka kõige ratsionaalsemad inimesed suudavad end veenda täiesti ebaratsionaalsete mõttekäikude ratsionaalsuses: kui küsimus on selles, kas ollakse võimul või mitte, siis ollakse valmis kõik alla neelama. Jüri Ratasele hakkas peaminister olemine nii väga meeldima, et kõik muu tundub selle kõrval tähtsusetu. See võib olla ju isegi teatava piirini inimlikult mõistetav – kuid siit edasi naeruväärsuseni on ainult väike samm. Kõik see Eesti riigi teenimise jutt, mida Ratasele on ajada meeldinud, asetub jutumärkidesse – olgu siis iroonia või sarkasmi esiletoomiseks, aga miks mitte ka meelde tuletamaks seriaali «Riigimehed». Pealegi, meenutagem, kes Ratast selles asjas kõige paremini mõistab. Taavi Rõivas. Noh, ja kuidas temaga see lugu õieti läkski, eks.

On enam-vähem võimatu ette kujutada, et Keskerakonna valija Ratasele EKRE ja Isamaaga valitsuse tegemise andeks annab. Oma põhilistes – Keskerakonna valijale – olulistes teemades seoks Keskerakond EKRE ja Isamaaga käsi lüües oma käed selja taha: ta ei saa teha mitte midagi, mis on tema valijatele oluline. Ja mismoodi hakkab Ratas mujal maailmas selgitama, et seni läänelikke ja euroopalikke põhiväärtusi jagav Eesti hoopis Poola ja Ungari eeskujus suunas liikuma hakkab? Väga ebamugav. Iseasi veel, kui kaua KE-EKRE-Isamaa üldse koos püsiks või umbusalduse korras mahavõetav ei oleks.

Hetkel on pall küll Reformierakonna käes, aga lahenduse võti hoopis Isamaa taskus. Olukorras, kus Isamaa võib oravatelt sõna otseses mõttes kõike nõuda, ütlevad oravate närvid tõenäoliselt üles – isegi arvestades, et võimu gravitatsiooniline tõmme mõjutab Kaja Kallast sama tugevasti kui Jüri Ratast.