Juhtkiri: valitsus kõigile

Tõeliselt esindab valijaid see valitsusliit, mille moodustajad mõistavad, et ei esinda mitte ainult enda valijaid, vaid kogu Eestit. Foto: Erik Prozes / Postimees

Lõppenud nädal andis tublisti tööd poliitikaanalüütikutele, kes arvutasid võimalike valitsusliitude suurust, erakondadevahelisi suhteid, «punaseid jooni» ja kõike muud, mida võib võtta kokku sõnaga «poliitaritmeetika».

Poliitaritmeetikat tehes tuleks võtta arvesse ka muid tegureid peale selle, kes tahab kellega koalitsioonitantsu vihtuda. Nimelt võib võimalikke valitsusliite mõttes läbi mängides ununeda, et iga kombinatsiooni taga on hääled. Hääled aga on meie kõigi ühised ootused ja lootused, mured ja hirmud.

Tõesti – meie kõigi. Ka nende, kelle kandidaat riigikokku ei pääsenud. Neid pole sugugi vähe. Meenutuseks: nelja aasta eest said Vabaerakond ja EKRE sedavõrd napilt üle künnise, et nii-öelda raisku läinud ehk võitjate kasuks ümber jagatud hääli oli minimaalselt. Toona moodustasid need kõigist antud häältest vaid veidi üle ühe protsendi.

Tänavu jäi aga Eesti 200 riigikogust välja, olles pälvinud 4,4 protsendi valijate toetuse. Ka rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond said kõik üle ühe protsendi hääli. Kokku läks kehtiva korra järgi ümberjagamisele täpset üheksa protsenti kõigist antud häältest. Seega on lisaks pea 400 000 inimesele, kes üleüldse ei valinud, veel üle 50 000, kes küll lasid sedeli valimiskasti, kuid kelle eelistatud erakond jäi valimiskünnise taha.

Mitte ainult avalikkus ei pea rahunema ja mõistma, et kampaanialoosungite taga on Eesti poliitikas ühisosa õnneks suur.

Ometi on ka need, kes valimas ei käinud, samuti need, kelle kandidaat ei osutunud valituks, Eesti kodanikud, keda ei saa lihtsalt käeviipega kõrvale tõrjuda. Valitsuskoalitsiooni paika pannes tuleks niisiis mõelda ka neile. Muidugi võib küsida, mida see neile mõtlemine tähendab, milliseid samme peaks poliitikud astuma või milliseid nad üleüldse saavad astuda.

Tegelikult tähendab see lihtsalt empaatiat ja viisakust. Mõistmist, et ükskõik kes paneb kokku uue valitsuse, ei istu seal mitte ainult oma erakonna või oma valimisringkonna esindajana, vaid Eesti vabariigi ministrina. Ja sellisena on tal vastutus nii nende ees, kes teda ja tema erakonda valisid, kui ka nende ees, kes võib-olla läksid valima nimelt selleks, et see inimene ja tema partei valitsusse ei pääseks.

Elementaarne tõde, millega peab ometi harjuma. Mitte ainult avalikkus ei pea rahunema ja mõistma, et kampaanialoosungite taga on Eesti poliitikas ühisosa õnneks suur. Sama peavad tegema ka poliitikud. Nii mõnelgi neist on kiusatus liuelda saadud häälte laineharjal. See võib aga teha uhkeks ning panna unustama, et ükskõik kui palju hääli keegi ka sai – määratult rohkem oli neid inimesi, kes hääletasid teisiti. Tõeliselt esindab valijaid see valitsusliit, mille moodustajad mõistavad, et ei esinda mitte ainult enda valijaid, vaid kogu Eestit. Sealhulgas ka neid inimesi, kes valima ei läinud. Ju oli ka neil selleks põhjus ning on praegu moodustatava valitsuse teha, et nelja aasta pärast oleks seda põhjust vähem.