Peeter Helme: riigikogu vajab teist koda!

Peeter Helme Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti erakondade riigieelarveline rahastamine vajaks muutmist, kuid riigikogu ei hakka võtma vastu tema liikmete huvisid kahjustavaid otsuseid. Seda võiks aga teha parlamendi teine koda, leiab Peeter Helme.

Valimisjärgses rusikatega vehkimises on kõlanud argumendid, mis nõuavad erakondade rahastamise muutmist. Selge, et muutused pole tõenäolised – need peaks ju kinnitama riigikogu, kuid end rahvaesinduses sisse seadnud poliitikud pole ümberkorraldustest huvitatud. Võib eeldada, et isegi kui erakondade riikliku rahastuse mehhanismi muudetaksegi, siis ainult kosmeetiliselt.

Siinkohal tuleb öelda, et parteide rahastamise ümberkorraldamisest räägivad eelkõige riigikogust välja jäänud erakonnad. Neis kõneleb kibestumine.

Kuid kui siiski mõelda sellele, kes reguleerib riigikogu töökorraldust või selle aluseks olevaid mehhanisme, siis torkab silma, et riigikogu tegeleb sellega ise. Aga kes kontrollib parlamenti?

Sellele küsimusele rahuldavat vastust pole. Meil on olemas õiguskantsler ja riigikontrolör ja riigikohus, kuid kõik nad on kutsutud ja seatud tegelema konkreetsete küsimustega. Liiati peavad nad oma tegevuses lähtuma seadustest, millega tegeleb taas riigikogu.

Nimetatud institutsioonide olemasolu ei lahenda probleemi – kes tegeleb nende küsimustega, mis puudutavad riigikogu elukorraldust nii lähedalt, et riigikogult endalt pole erapooletuid lahendusi loota?

Meile kuluks ära miski, mis on olemas paljudes riikides ja on lühikest aega olnud ka sõjaeelses Eestis: parlamendi teine koda.

Kiusatus on mõelda rahvaalgatusele. Kuid see pole siiski vahend, millega lahendada konkreetseid ja nüansirikkaid probleeme. Rahvaalgatusest võib abi olla suurte sihtide seadmisel, konkreetseid seadusepügalaid selle abil ei sätesta.

Ilmselgelt ei sobi riigikogu ja erakondade tööd korraldama ka vabariigi valitsus, president ega mainitud riigikontrolör või õiguskantsler. Kõigil neil on oma ülesanded, teiseks sõltuvad nad kõik riigikogust.

Mis viibki selleni, et meil puudub tasakaalustav ja reguleeriv organ ning tuleks luua justkui mingi teine parlament esimese kõrvale. Kindlasti ei saa selleks olla rahvakogulaadne algatus, sest viimase häda on sama, mis plebistsiidil – see sobib laiade suuniste sõnastamiseks, samas kui riigikogu ja erakondade töö korraldamine on spetsiifiline töö. Ehk siis meile kuluks ära miski, mis on olemas paljudes riikides ja on lühikest aega olnud ka sõjaeelses Eestis: parlamendi teine koda.

Esimese hooga võib see kõlada suurriiklikult, kuid sõltub sellest, kuidas teine koda toimiks. See ei pea olema üheksast viieni töö. See ei pea ka olema valitav, vaid võiks koosneda institutsioonide ja ühiskondlike rühmade esindajatest. Nagu Pätsi-aegne Rahvuskogu, kuhu kuulusid kohtute, omavalitsuste, ülikoolide, kirikute, majandus- ja kutseliitude ja muude kaalukate institutsioonide esindajad.

Ja teine koda ei pea toimima mitte parlamendi kõrgema astmena, vaid olema kogu, mis heidab kõrvalpilgu vaid sellele, mis puudutab riigikogu ja erakondade tegevust. Ja sunnib parlamenti vajadusel astuma muidu vastumeelseid samme. Kõrvalpilk on aga hädavajalik Eesti demokraatia ja parlamentarismi usaldusväärsusele.