Marianna Tarassenko: EKRE kohutav saladus

EKRE juhid Martin ja Mart Helme. Foto: Erik Prozes

EKRE välismaal elavaid valijaid ei sega multikultuur ja muu sarnane läänes, küll aga ei soovi nad seda Eestis näha, kirjutab ajakirjanik Marianna Tarassenko.

Vaevalt üllatas kedagi, et EKRE saavutas parlamendivalimistel kolmanda koha, aga tõsiasja, et konservatiivid kogusid tervelt 47 protsenti välismaal antud häältest, ei ole suutnud ära seletada ükski politoloog, kelle poole Postimees on pöördunud. Eksperdid on suutmatust põhjendanud vähese kursisolekuga välismaal korraldatavate valimiste üksikasjadega. Kas selleks on siis vaja midagi teada piiritagustest valimistest?

Ei pruugi ju isegi teada, et EKRE korraldas Soomes korraliku valimiskampaania …

Piisab teadmisest, et piiri taga hääletas 2106 Eesti kodanikku, kellest 921 andis hääle EKRE poolt, mis ongi peaaegu pool. Tuleb ka teada, kas või ligilähedaselt, mida EKRE propageerib. Hästi lühidalt öeldes on selleks naasmine kristlike väärtuste juurde, traditsiooniline perekond ühes naisterahva traditsioonilise koha taastamisega (ehkki, nagu tõestas proua Helme näide, võib ta rahumeeli olla parlamendi liige), Eesti väiksem sõltumine Brüsseli «soovitustest» ja sallimatus igat liiki ja laadi sisserändajate suhtes.

Vähemasti 921 läänes elavat Eesti kodanikku sisserändajate rohkus, multikultuurilisus, alaealiste kohtud, seksuaal- ja muude vähemuste sallimine, märkimisväärne eemaldumine kristlusest ja muu sarnane kategooriliselt ei rahulda.

Viimase korral ei ole siiski, kui otsustada konservatiivide viimaste avalduste põhjal, asjad tingimata nii lihtsad: tänapäeva sisserändajatest on kõige ebasoovitumad teistsuguse nahavärvi ja teistsuguse usutunnistusega inimesed, pisut talutavamad on sisserändajad Ukrainast ja veel talutavamad need, kes on siin juba üsna ammu, see tähendab kohalikud «venekeelsed». Neile võib lausa «hinnaalandust» teha: õpite eesti keele ära tasemeni «me räägime seda kodus» ja hingate täiel rinnal «eesti meelt», siis võib teid pidada vaat et lausa «omaks». Võib-olla. Igatahes on nad valgenahalised, kristlased ja neid võib vähemalt proovida ümber kasvatada.

Viimane asi, mida tuleks teada: hääletamine toimus 35 riigis 40 Eesti esinduses. Siseministeeriumi andmeil elab valimisõiguslikke Eesti kodanikke välismaal suisa 77 881. (Võrrelge nüüd: hääletamas käis 2106 ehk pelgalt 2,7 protsenti.*) Suurema osa piiritagustest häältest sai EKRE Soomest, sest enamik käiski seal valimas, teisele kohale jäi London, seejärel tulid juba saatkonnad Brüsselis ja Stockholmis ning Toronto Eesti Maja. EKRE särava võidu kõrval jätavad Reformierakonna kõigest 360 välismaist häält (17 protsenti) üpris nigela mulje, teistest ei tasu üldse kõnelda.

Jätame puudutamata need, kes valimas ei käinud. Need on noored, kes üldse valimistel erilise aktiivsusega ei hiilga, ning inimesed, kes ei kavatse enam Eestisse tagasi pöörduda, samuti inimesed, kel pole kunagi aega, kes lihtsalt ei viitsi, keda üldse ei huvita. Nagu ma aru saan, käisid valimas need, kel on soov tagasi tulla (näiteks ajutiselt Soomes töötavad inimesed), ja need, kes igatsevad taga vanu häid aegu, lootes, et need on siiski kuskil veel säilinud (siin on vahest näiteks kanadaeestlased).

Samal ajal elab kõige enam valimisõigusega eestlasi Soomes (39 746 inimest), Venemaal (8872) ja Suurbritannias (6553). Venemaa hääletajate poolest esiritta ei mahtunud, nii et jäävad üle teised kaks riiki lisaks eespool mainitud Rootsile, Belgiale ja Kanadale. Nüüd on meil kõik teada.

EKREle ei meeldi vanad demokraatlikud maad kõigi oma demokraatiale omaste iseärasustega: sisserändajate rohkus, multikultuurilisus, alaealiste kohtud, seksuaal- ja muude vähemuste sallimine, märkimisväärne eemaldumine kristlusest ja nii edasi. Jääb mulje, et vähemasti 921 läänes elavat Eesti kodanikku see kategooriliselt ei rahulda. Mitte küll nii palju, et nad ei tahaks seal, läänes, ka ise asuda, aga nii palju siiski, et Eestis nad seda näha ei tahaks.

Venelastele võib lausa «hinnaalandust» teha: õpite eesti keele ära tasemeni «me räägime seda kodus» ja hingate täiel rinnal «eesti meelt», siis võib teid pidada vaat et lausa «omaks».

Jah, muidugi, 921 pole kuigi palju. Aga lisagem siia need, kes hääletasid EKRE poolt Eestis. Ja lahutagem Eesti elanike arvust maha need, kes siia enam tagasi ei tule. Ja need, kes ei hääleta, olgu põhimõtte pärast või muul põhjusel. Praegu sai EKRE suuruselt kolmandaks parteiks riigikogus. Kui ülejäänud erakonnad ei paku edaspidi valijatele midagi meelepärast välja, kasvab EKRE poolehoidjate hulk edasi. Kusjuures ka venelaste seas: no mis vahet seal enam on, kui nende haridust ega «meelt» ei toeta Eestis enam ükski partei? Nii võib aga ehk isegi perekond ja religioon alles jääda.

Mis puudutab eesti keelt ja meelt, siis see areneb täie hooga edasi eesti koolis. Kust tulevad välja sellised uued eestlased, et vanad esiotsa ahhetavad, siis kukuvad jahmatusest suisa pikali. Neofüüdid on teadagi alati radikaalsed. Ja ka konservatiivsed.

* välismaal hääletanute arvus ei sisaldu välismaal antud e-hääled