Maria Joost: põllumees, usalda linnalast!

Õpilasmaleva liikmed tööhoos. Foto: Urmas Luik

Mõni aasta tagasi pidin õpetama 17-aastast noort riisuma. Selgitama, et rehal on vars selleks, et kaugemalt lehti kätte saada. Mõne jaoks nii tavapärane asi oli teise jaoks esimene kogemus.

Need kuus aastat, mil olen olnud õpilasmalevas rühmajuht ja komandör, on mu teele sattunud igasuguseid noori ja – mis seal salata – ka igasuguseid tööandjaid. Korteris elavale linnalapsele, kellel pole maal elavat vanaema või mõnd muud lähedast, võibki sattuda reha esimest korda kätte malevas. Sõimata teda aga sellepärast lumehelbekeseks oleks üsna silmakirjalik – milles on tema süüdi, et varem on puudunud võimalus sellise tööga kokku puutuda? Oskamatuse üle nalja tegema hakata on aga libedale teele minek – tööharjumuse asemel kasvatatakse nii hoopis tõrget ja trotsi.

Olen näinud väga usinaid ja tegusaid noori. Selliseid, kellel lööb silmad särama teadmine, et järgmine päev saab midagi oma kätega ära teha. Kes ärkavad hommikul ja lähevad lauluga tööle. Andke ainult ette, mis teha vaja on! Õnneks ei ole usinad malevlased erandid rühmas ning hea juhendamisega on võimalik suunata terve rühm töölainele.