/nginx/o/2023/03/13/15196603t1h1678.png)
/nginx/o/2019/03/08/11852480t1h6c5a.jpg)
Mida teab spordipsühholoogia põhjustest, miks suur hulk inimesi riskib dopingut tarvitades oma elu, tervise ja ausa nimega, kirjutab Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor Aave Hannus.
Tellijale
Psühholoog Aave Hannus: miks nad ikkagi dopingut kasutavad ehk kuhu kaovad au ja häbi (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
* Neli aastat tagasi avaldatud ülevaateuuringus jõudsid autorid ligikaudse hinnanguni, et sõltuvalt spordialast, sportlikust tasemest ja dopingu tahtliku kasutamise määratlusest võiks täiskasvanud tippsportlaste seas olla umbes 14–39 protsenti neid, kes on mingil perioodil dopingu alla kuuluvaid meetodeid kasutanud.
* Nagu Michael Phelpsi juhtum näitab, on täiesti võimalik olla ajaloo edukaim olümpiasportlane ja samas suitsidaalses depressioonis. Teisisõnu, sportlase madal enesehinnang tähendab sageli seda, et talle tundub, et sellest, kes ta tahaks olla, on ta ikka veel väga kaugel ning lootus kunagi kohale jõuda hakkab ühel hetkel taanduma. Pidev avaliku kriitika all olek ja ettekujutus, et „alati peaks paremini“, ei lase kunagi endaga rahul olla.