Juhtkiri: Kaja Kallas astus rehale (50)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame huvitaval ajal, sest see tektooniline laam, millel asub Eesti poliitika, on meie nähes liikuma hakanud. Need muutused on tegelikult alanud tükk aega tagasi, ent nüüd riigikogu valimiste järel paremini märgatavaks muutunud. Vähemalt võib teha sellise vahejärelduse Keskerakonna ja Reformierakonna luhtunud koalitsiooniläbirääkimiste põhjal. Seda, mis täpselt saama hakkab, on raske ennustada ning erinevaid valitsuskoalitsioonivariante on mitu. Samas võib öelda, et neist ükski pole Eesti jaoks hea, aga samas võib ennast rahustada sellega, et need pole ka hullemad praegusest.
Selle üle, miks Keskerakond Reformierakonnaga kokkuleppele ei jõudnud, võib spekuleerida. Üks seletusi on, et Keskerakond võib üritada enda jaoks välja kaubelda paremaid tingimusi. Samas astus Reformierakonna juht Kaja Kallas reha otsa juba valimispäeval, hakates erinevaid koalitsioonipartnereid välistama ning näidates sellega oma kõlbmatust peaministrikohale. Üks Jüri Ratase plusse, mis on temast teinud muuseas hea erakonnajuhi, on tema suunatus lepituse ja kompromisside otsimisele. Konfliktisituatsioonis on võimalikke strateegiaid viis: kohanemine, kompromiss, koostöö, kõrvalehoidmine ja võistlemine. Ratas on laveerinud, kasutades nelja esimest, ja see on aidanud lahendada tal konflikte nii valitsuses kui ka erakonnas ning see on miski, mida Kaja Kallasel tasuks tulevikus Rataselt õppida.
Kallas astus reha otsa juba valimispäeval, hakates erinevaid koalitsioonipartnereid välistama ning näidates sellega oma kõlbmatust peaministrikohale.
Praegu eksisteerib kolm võimalust koalitsiooniks. Nagu eespool mainitud, on endiselt võimalik, et sünnib Keskerakonna ja Reformierakonna liit. Pärast uudiseid Keskerakonna ja Reformierakonna kõneluste katkemisest ilmusid kohe ka uudised, et Kaja Kallas on juba koputamas Isamaa ja sotside ukse taga. Selle variandi vastu räägib asjaolu, et Isamaa ei taha sotse ning on mõista andnud, et läheks meelsamini valitsusse EKREga. Üheks jooneks Eesti poliitikas on viimasel ajal olnudki EKRE ja Isamaa lähenemine. Viimane on muutumas «parketikõlblikuks EKREks». Lisaks Isamaa kõhklustele oleks valitsusse minek halb ka sotsidele, sest arvesse võttes nende valimistulemust ja sisemisi arenguid, on võimalik, et sellisel juhul pärast järgmisi riigikogu valimisi neil parlamenti asja poleks.
Jääb kolmas võimalus: Keskerakond, EKRE ja Isamaa. Ei maksa hakata lehvitama natsismisilte, mida viimasel ajal küllalt aktiivselt on tehtud, vaid võib konstateerida, et EKREs on väga erinevaid inimesi. Nende ridadest võib leida teiste kõrval ka võimujanuseid karjeriste, poliitilisi huligaane, vandenõuteoreetikuid, ekstsentrikuid kui ka Hitleri nostalgikuid. Kuid selline koalitsioon annaks EKRE toetajatele väärt võrdlusmaterjali ja nad näeksid lõpuks, kas nende toetatavad tuleksid võimul paremini või halvemini toime, kui nad on lootnud.