Mihkel Kangur.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Rohelistel ja elurikastel on täiesti erinevad arusaamad sellest, kuidas poliitikat teha. Meil ei ole soovi lasta ennast kujundada selliseks parteiks, milliseks on suurte võimuparteide poolt süsteem kujundatud ja millega on rohelised kohanenud, kirjutab valimistel Elurikkuse Erakonna peaministrikandidaat olnud Mihkel Kangur.

Veel enne seda, kui Elurikkuse Erakond loodud sai, hakkasid kõlama väited, et me peame kohe liituma Rohelistega, kuna muidu raiutakse isamaa täiesti paljaks ja juhtub veel palju hullemat. Elurikkuse Erakond on sündinud kahe maailmavaate piirpinnal. Viimase aasta jooksul on peetud mitmeid arutelusid roheliste ja vabaerakondlike jõudude ühendamiseks, kuid need kõik on luhtunud. Mitte egode pärast, nagu paljud südmustega mitte kokku puutunud teavad rääkida, vaid roheliste ja vabaerakondlaste vaated poliitika tegemisele ei klapi ja seetõttu oli vaja luua uus platvorm, millega võiks inimesed kummastki erakonnast ühineda.

Kindlasti ei peaks kõrvalseisjad ütlema, millised organisatsioonid omavahel ühinema peaksid. Näiteks ei suuda nii mõnigi enam Keskerakonnal ja Reformierakonnal vahet teha, millegi pärast nende ühinemist aga ei soovitata. Miks siis arvatakse, et rohelised ja elurikkad peaksid ühinema? Erakondadega liitumine on Eestis vabatahtlik, igaühel on võimalik leida endale sobiv või selle puudumisel luua uus. Paraku on näidanud valimistejärgne Roheliste retoorika seda, et nad pole oma vigadest võimelised õppima ning otsivad oma valimiskaotuses põhjusi endast väljastpoolt, kuigi peaks vaatama esmalt sissepoole. See pole hea lähtekoht koostööks.

Näiteks ei suuda nii mõnigi enam Keskerakonnal ja Reformierakonnal vahet teha, millegi pärast nende ühinemist aga ei soovitata.

Maailma saab päästa mitmel erineval moel ja kui me teaksime, milline on neist see õige, siis ainult sellele me ka keskenduksime. Näeme ju praeguse riigikogu koosseisu pealt, et on olemas vähemalt viis eri moodust, kuidas loodust lõhkuda ja inimesi vaeseks teha. Süüdistada nüüd elurikkust ja rohelisi selles, et meie ühinematuse tõttu jätkub looduses laamendamine, on küüniline. Sellega antakse õigustus võimuparteidele keskkonnavaenuliku tegevuse jätkamiseks. Pidada keskkonna ja looduse eest hoolimist väikeseks nišitegevuseks on objektiivse reaalsuse eiramine. Tasakaalukalt toimivas riigis ei peaks rohelisi parteisid üldse olemas olema.

Kõigil erakondadel on võimalus võtta vastutus tuleviku elukvaliteedi eest, kuid ilmselgelt seda Eestis prioriteetseks ei peeta. Läbirääkimisi pidavatel riigiparteidel pole laual ühtegi lauset selle kohta, mis viiks meie kraavi kiskuvat vankrit tagasi tee peale, pidades silmas inimkonna ees seisvaid looduskeskkonna kollapsist tingitud väljakutseid. Olulisem on jätkata peenhäälestamist maksude, pensionide ja venekeelse kooliga, millel on paraku väga vähe pistmist sellega, millega peame 10-15 aasta pärast kokku puutuma. Praegu aga istuvad kapten ja pootsman kajutis ning mängivad pokkerit, samal ajal kui laevale läheneb karide- ja jäämägederikkal merel aastatuhande torm. Ei ole roheliste ja elurikkuse süü, et ükski teine erakond sellele küsimusele tähelepanu ei pööra. Kui need kaks erakonda ka ühineksid, siis teisi erakondi see kuidagi inimeste toimetulekule lähitulevikus mõtlema ei pane.

Paraku näitab lähiminevik, et ka rohelistel ja elurikastel on täiesti erinevad arusaamad sellest, kuidas poliitikat teha. Meil ei ole soovi lasta ennast kujundada selliseks parteiks, milliseks on suurte võimuparteide poolt süsteem kujundatud ja millega on rohelised kohanenud. Me oleme praeguseks demonstreerinud, et on võimalik läbi viia arutelusid ja jõuda seisukohtadele ka väga polariseerivates küsimustes. Selleks pole vaja poliitilist juhatust ette ütlema, milline peab olema õige sõnum.

Selleks, et toime tulla väheste isikliku kasu, poliitilise võimu ja majandusliku mõju omavahelise korruptsioonihõngulise põimumise tulemustega, keskkonnakahjudega, inimeste vaesumise ja võõrandumisega ühiskondlikest protsessidest, peame üles ehitama täiesti teistsuguse organisatsiooni. Rääkida otsedemokraatiast võib igaüks, kuid elurikastega ühinesid mitmed endised rohelised, kelle ettepanekud enam roheliste poliitilise juhatuse seisukohtadega kokku ei klappinud ja erakonnas arutlusele ei tulnud. Tähelepanelik peab olema ka trendidega, kus mitmed erakonnad on muutunud perekondlikeks ettevõteteks. Me ei saa muuta olukorda, kasutades samu käitumismustreid, mis on selle põhjustanud.

Rääkida otsedemokraatiast võib igaüks, kuid elurikastega ühinesid mitmed endised rohelised, kelle ettepanekud enam roheliste poliitilise juhatuse seisukohtadega kokku ei klappinud ja erakonnas arutlusele ei tulnud. 

Elurikkuse Erakonna liikmeskonnas on kõige kõrgem kontsentratsioon doktorikraadiga inimesi, kes on midagi oma valdkonna teaduses ka ära teinud. See tähendab, et meil on olemas võimekus näha asju süsteemselt ja terviklikuna, identifitseerida probleeme ning välja pakkuda neile ka lahendusi. Me oleme välja töötatud esialgse kontseptsiooni nutikast maheriigist. Nutikas maheriik toimib eelkõige looduskeskkonda arvestavalt, aga sinna lisanduvad nutikad lahendused kodanikele. Nutikas maheriik oli ainus kontseptuaalselt täiesti uus Eesti tulevikukäsitlus neil valimistel. Võimuerakonnad on nii oma tegutsemises kui retoorikas suunatud nn madalal rippuvate viljade noppimisele ehk vähem pingutust nõudvatele probleemidele. Elurikkuse Erakond vaatab julgelt otsa ka rasketele ja keerulistele väljakutsetele ehk mahlakamate ladvaõunte poole. Seetõttu jätkame maheda nutiriigi kontseptsiooni läbitöötamise ja tutvustamisega.

Nii nagu on mitu erinevat viisi, kuidas loodust, ühiskonda ja riiki katki teha, on ka mitu erinevat teed, kuidas neid toimivaks tervikuks ühendada. Meie oleme valinud kaasaegseimal teaduspõhisel maailmakäsitlusel tegutsemise.