Natsivorm. Pilt on illustreeriv

FOTO: Pinterest.ru

Kagu-Eesti inimesed said hurjutada, et sealsed valijad populismi võrdkujuks olevat EKREt kõige rohkem eelistasid. Kohati tunti kerge üleolekuvarjundiga kaasagi, et maarahvas jälle millestki aru ei saanud ja valesti valis.

Konkurentide lootus, et kuna EKRE-l pole nimekirjas üleliia palju superstaare, siis jääb nende tegelik tulemus prognoosist nigelamaks, Võru, Valga ja Põlva ringkonnas tõeks ei osutunud. Tähekombinatsioon «EKRE» on viimase nelja aastaga inimeste teadvuses sedavõrd tugevalt juurdunud ja sütitanud nii palju poolehoidjaid, et kui kandidaatide seas leidunuks mees nimega Mart Ekre, võinuks ta loota ka isikumandaadile.

Valimispäeval tuli Võrumaa eri otstest teateid segadusse sattunud valijatest, kes ei leidnud jaoskonna seinal olevatest nimekirjades üles EKRE kandidaate. Alles pika pusimisega selgus, et EKRE mehed ja naised on peitunud lohiseva ühisnimetaja «Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond» taha. Inimesed tahtsid anda häält EKRE-le ja sel päeval olid erakonna kõik kohapealsed kümme kandidaati väikeste mööndustega «ühed ekred kõik».

EKRE menu Kagu-Eestis on mitmel puhul põhjendatud piirkonna majandusliku mahajäämusega ja võimuparteide vähese võimega inimestele selgitada, miks on see nii ja mitte teisiti. Ent see on liiga lihtne seletus ja seega vaid osaliselt õige. Noored, kellele rasvased välismaa tööturud on valla, ei hääleta EKRE poolt mitte lootuses paremale tulevikule oma hajakülas, vaid sellepärast, et EKRE on punk. Polegi väga vahet, mida nad räägivad, aga vähemalt on huvitav, kuidas kõik saab konkreetselt paika pandud.

1992. aasta riigikogu valimistel lootis Kagu-Eestis 16 904 inimest Jüri Toomepuule häält andes, et see Eesti uueks looks, 1995. aastal lootis aga juba 17 189 inimest Arnold Rüütlile, et see vana elu tagasi tooks.

Muidugi on ka lootusrikkaid inimesi, kes soovivad anda EKRE-le võimaluse «midagi muuta». Kagu-Eestis on inimesed alati lootusrikkad olnud, ja nagu elu on näidanud, süttib suur lootus teinekord ka väga vähesest. 1992. aasta riigikogu valimistel lootis Kagu-Eestis 16 904 inimest Jüri Toomepuule häält andes, et see Eesti uueks looks, 1995. aastal lootis aga juba 17 189 inimest Arnold Rüütlile, et see vana elu tagasi tooks.

Vahepealsetel aastatel on pandud lootusi Ivari Padarile ja Valdo Randperele ning siis uuesti Ivari Padarile, kuid kirg kadus poliitikast koos 1990. aastatega. Poliitikud muutusid profiks ja valijad olid justkui kliendid, kelle asi on kogu spektaakel kinni maksta. Aga mis elu see on, kui leiba küll jätkub, aga tsirkust pole niigi palju, et üks kloun teist tordiga tabaks?

Millist elu EKRE meile pakub, selle kohta pole esialgu väga palju teada, aga kindlasti tuleks see välja selgitada. Tuhanded Kagu-Eesti ja Pärnumaa inimesed, kes EKRE oma piirkonnas valimiste võitjaks tegid, usuvad, et neist võiks riigivõimu juures abi olla. EKRE-le häält andes ei käitunud maarahvas mitte valesti, nagu haritud härradele võib paista, vaid tegid ära vajaliku töö, et kõvahäälsed kõiketeadjad viimaks end päriselus tõestada saaksid. Et meil oleks tulevikus jälle põhjust kellelegi loota.