Kadri Kuulpak

FOTO: Erakogu

Riigikogu ukse taha jäänud parteid suutsid endast viimases saates «Suud puhtaks» (5.03) halva mulje jätta. Tuld ja tõrva süljati valimiste võitjate, sellega ka valijate ja kogu «süsteemi» pihta, mis väidetavalt takistab neil Toompeale pääsemast.

Esmalt arutati, kas üldse või millisel määral peaks erakondi riigieelarvest toetama. Oletame, et riigiraha kraanid keeratakse kinni. Sellisel juhul hakkaksid erakonnad rahaliselt sõltuma ettevõtjaist. Tekiks uus probleem: kes kellelt ja mis raha eest mõne seaduse ostis.

Ometi pole riikliku rahastuseta erakonnad lootusetus seisus – nad võivad läbi ajada leidlikkusega. Eesti 200 plakatikampaania oli ehk nende valimiste meeldejäävaim reklaam. Kõik väljaanded olid kohal, treisid uudiseid: «Kes on nende sõnumite taga?» Plakatite ülesriputaja välja selgitatud, algas debatt eestikeelse hariduse üle. Eesti 200 liikmetele anti eetriaega ja leheruumi.

EKRE tegi jälle teistele erakondadele pika puuga Facebookis ära. Seejuures on Facebookis reklaam odavam kui ajalehes.

Samamoodi oleks võinud rohelised avalikku ruumi tuua hunniku surnud veelinde, noka vahelt turritamas kilekott. Aktsiooni tuules võinuks avaliku arutelu keskmesse tõusta küsimus Läänemere reostusest. Tõsi, ka head ideed maksavad.

Aga mitte see polnud saates «Suud puhtaks» põhiteema. Palju aega pühendati spetsialistide kaasamisele riigijuhtimisse. Eesti 200 liige väitis, et ükski riigikogu liige, kel puudub isiklik kokkupuude erialaga, millega ta parlamendis tegeleb, ei suuda probleeme päriselt mõista.

Kas rahvaesindajad on siis nii eluvõõrad? Kohtusin eelmisest riigikogust kolme sotsiaalkomisjoni liikmega ja võin kinnitada: kõik nad tunnevad oma valdkonda.

Ehk on isikliku kokkupuute puudumine isegi eelis, võimaldab näha suuremat pilti? Liiati on riigikogu liikmetel tänu pikale poliitilisele karjäärile oskus oma ideele toetajaid leida, veenda, ära rääkida, meedia abil küsimustele tähelepanu saada.

«Isiklik kogemus on see, mis teeb meist inimesed,» lausus Eesti 200 liige kindlalt. See kõlab veenvalt, kuid julgen siiski väita, et mainitud sotsiaalkomisjoni liikmetel ei nappinud empaatiat. Üks riigikogu liige puhkes minuga rääkides suisa nutma. Teise jutt liigutas jälle südamepõhjani.

Tagatipuks selgus telesaates, et ka valijatest, ullikestest, ei peeta lugu. «Inimestele peab selgeks tegema, et hääletage maailmavaate järgi,» kostis Elurikkuse Erakonna liige. Küsin vastu, kes «peab» valijaid veenma. Kas mitte seesama stuudioseltskond? Ei. Hagu said hoopis enda poolt hääletama kutsunud «kartellierakonnad» ja ajakirjandus.

Lõppeks võib öelda, et probleemi, mida saates lahati, tegelikult polegi. Politoloog Martin Mölder tuletas meelde, et Eestis ei ole poliitikute klassi. Olgu selle tõestuseks Vabaerakonna ja EKRE pääsemine eelmisse riigikokku. Ära ei tohi unustada ka tõsiasja, et riigikogu, mille liikmeskonnast valdav osa valimistega välja vahetataks, muutuks aastateks töövõimetuks.

Kui saate alguses tõdeti, et poliitikasse ei tulda, sest poliitikute maine on halb, siis kohati sai levinud arvamus kinnitust. Aga eks viinamarjad olegi mõne jaoks hapud.