Karel Tammjärv.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Valetada ilmselt tulebki nii agressiivselt ja alatult, et usutavalt kõlama hakkaks. Mille poolest siis noored sportlased teisiti käituma peaksid, kui terve maailm neile vassivat eeskuju näitab, küsib näitleja Merle Jääger.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ma pole vist kunagi spordist eriti pidanud. Lapsepõlves, mil meil olid need VTK-normid ja muu selline, ei saanud ma aru, kuidas see, kui ma jooksen kiiremini kui Juta või kargan kaugemale kui Kati, teeb minust parema inimese. Mulle ei meeldinud üleüldse võistelda. Ei meeldi siiamaani. Suusatunnid olid piin mitte sõidu enese, vaid spordivahendite kooli ja tagasi tassimise pärast.

Igasuguste võistluste vahtimine ja kellelegi kaasa elamine tundub mulle pehmelt väljendudes mõttetu. Eriti veel tänapäeval, mil spordist on saanud pigem äri, tihtipeale räpane. Andekast noorest sõltub vähe. Tegelikult võistlevadki omavahel teadlased ja arstid, kes inimkatseid tehes üksteist üle trumpavad, sest spordis liiguvad suured rahad. Vahel taban end mõttelt, et mis oleks, kui paneks meie tublidele suusatajatele alla puulauad ja selga villased dressid ning vaataks, kuidas nad siis hakkama saavad. Eelnevalt tuleks neid kontrollitud tingimustes nädal aega toita kruubipudru, musta leiva ja hapupiimaga, magustoiduks peotäis jõhvikaid meega.