Ühel ilusal päeval kirjutas mulle endine kolleeg. Tema ja mõned meie ühised töökaaslased olid eksinud paksu metsa, sattunud lõhkise küna ette. Nimelt loevad nad kõik üsna palju, aga kuna võimalusi on leebelt öeldes meeletult, on sellest summast midagi välja valida, eriti midagi meelepärast, kohutavalt raske.
Jüri Kolk: Lugemise väljakutse - kes soovitaks head raamatut?
Viimase ajani oli neile õige kirjavara leidmisel lisaks vastastikustele soovitustele ja aeg-ajalt siit või sealt üles nopitud vihjetele abiks olnud Mart Juure «Kirjandusministeerium». Jah, televaatajatele lubati, et uus saateformaat on veel magusam, veel parem, veel lõbusam, aga vähemalt nende konkreetsete inimeste jaoks ei olnud. Nii pöördusidki nad viimases hädas minu poole – ikkagi oma tuttav, mõnevõrra kirjandusega seotud inimene, ehk soostub aitama. Kunagised töökaaslased ähvardasid mulle koguni maksta! Muidugi olin ma pakkumisest meelitatud. Võtsin mõtlemisaja.
Sain aru, et esiteks ei suuda pool tosinat inimest mulle maksta nii palju, kui see töö minult nõuab. Teiseks sain aru, et ma ei taha nende inimeste käest üldse raha küsida. Kolmandaks sain aru, et ma ei ole nii jõukas ega ole mul ka piisavalt vaba aega, et saaksin ühe tasustamata töö juurde võtta. Neljandaks: ma ei pruugi olla selle töö jaoks kõige õigem mees. Ei olegi. Ma küll loen mõnevõrra, näiteks sel aastal olen esimese kahe kuuga lugenud 66 raamatut. Tõsi, suurem osa neist on luuleraamatud ja kõiki ei lugenud ma otsast lõpuni läbi (nii tohib küll!), aga noh, midagi ikka. Mööngem, see on erandlik hoog, tavaliselt tiksun rahulikus tempos. Samas, see, et ma natuke ikkagi loen, ei tähenda, et ma oskaksin kohe teistele nõu anda, see oleks ikkagi täiendav ülesanne. Ehk võiksin midagi soovitada mõnele sõbrale, kelle maitset ma väga hästi tunnen, aga niimoodi säravalt, üldrahvalikult, martjuurelikult? Ei, ei oska. Ühesõnaga, keeldusin kahetsevalt kokutades.